Teo-Endel Maiste (1932 – 2018) ooperilaulja ja pedagoog

Teo-Endel Maiste (1932 – 2018) ooperilaulja ja pedagoog
Sünd. 29.02.1932 Võru
Surn. 14.08.2018 Tallinn
Teo sündis Võrus. Kui tulevane ooperibass Teo-Endel Maiste oli üheksa-aastane, pani nõukogude vene võim ta pere Võrus rongi peale ja saatis 17 aastaks  Siberisse. Teo isa Friedrich lasti Sverdlovski vanglas maha. Ta mõisteti surma päev enne Teo kümnendat sünnipäeva. Nõukogude võim nimetas Teo isa kontrrevolutsioonilise partei liikmeks ja töölisklassi ekspluateerijaks. Isa oli Kaitseliidu liige ja ta pidas Võrus ehituspoodi. Samas poes töötas ka Teo ema. Küüditamine, mis lõpetas Teo lapsepõlve üleöö, sattus 1941. aastal ilusaimale ajale, just enne jaanipäeva. Uues elupaigas keset tundmatut taigat polnud elu kaugeltki lillelõhnaline, õnneks toodi ema ja Teo juurde  neist varem eraldatud vanemad pojad. Sibris polnud esmalt midagi süüa, õnneks olid neil kaasas riided, mida andis varem saabunutega kartulite ja muu söödava vastu vahetada. Ei läinudki kuigi kaua, kui ema Amaliel olid laudas lehm ja siga. Elamine hakkas võtma inimlikumat ilmet. Oli elutahet ja õnne,  perel õnnestus õudne aeg üle elada, sest ümberkaudu suri eestlasi kui kärbseid. Teol oli koolis esmalt raske, ta ei osanud üldse vene keelt, milles toimus kogu õppetöö. 1952. aastal lõpetas Teo Aleksandrovskoje kümneklassilise kooli. Sellele vaatamata paistsid tema tulevikuvõimalused üsna piiratud. Polnud tal ju taskus ainsatki dokumenti, iga kuu pidi organites nimekontrollis käima. Sellise lindpriina ei tasunud õppimise jätkamisest unistadagi. Leppida tuli juhutöödega. Põhiliseks sai abitöölise amet toiduainetelaos kus tuli sajakiloseid kotte tassida,  tuli teha ka  metsatöid.  1953 sai Teole tõeliseks õnneaastaks. Peale Stalini surma sai ta sisse Tomski muusikakooli, kus nii mõnelgi pedagoogil oli nagu õpilastelgi väljasaadetu saatus. Selle kooli ukse taha sattus Teo tuttava volgasakslase soovitusel, kelle arvates oli eestlasel piisavalt lauluhäält. Ta ei eksinud. 1957. aastal lõpetas Teo A. Tihhomirova lauluklassi. A-il 1957–1958 õppis Teo Maiste Novosibirski konservatooriumis V. Arkanovi klassis. Ta oli Tallinna õpingute võimaluse nn maha maganud. 1958 sai esimene kursus läbi ja Teo sõitis taas Tallinna suvepuhkusele. Taskus ka tagasiotsapilet. Veidi enne ärasõitu Tallinnast  sai ta kokku tuttavaga, kes oli omakorda ooperisolist Tiit Kuusiku peretuttav. Tuttav kohkus, kui kuulis, et Teo kavatseb Siberisse sõita. Ta korraldas kiiresti Kuusiku juures ettelaulmise. Viimane kuulas Teo talle omasel rahulikul moel ära ja ütles: "Eesti poiss peab Eestisse jääma! Kas tahate Tallinna konservatooriumi üle tulla?" Teo Maiste muidugi tahtis. Helistati rektor Eugen Kapile, kelle ainus küsimus oli: kas poiss räägib eesti keelt. Nõnda oligi Teo Tallinna konservatooriumi vastu võetud Jenny Siimoni lauluklassi. Konservatooriumiaeg sai kiiresti läbi, 1962. aastal puhuti lõpuaktusel fanfaare. Teo sai alles hiljem teada,  et ta oleks saanud minna õppima Itaaliasse. Nõukogude võõrvõim aga ei unustanud Teo  minevikku ja see unistus tal ei täitunud. Teo Maiste kaunis ja nüansirohke hääl ning emotsionaalne esitus on pakkunud unustamatuid muusikaelamusi ooperilavadel, oratooriumide esitustel ja kammermuusika õhtutel. Aastatel 1960–1965 oli Teo Maiste Vanemuise teatri ning 1965–2011 Estonia solist. Selle aja jooksul kasvas tema repertuaaripagas mahukaks, sisaldades üle saja eriilmelise rolli, millest enim tõusid esile nimiosad Verdi „Attilas“, Tambergi „Cyrano de Bergeracis“ ja Mussorgski „Boriss Godunovis“, samuti Filipp II (Verdi „Don Carlo“), parun Ochs (Richard Straussi „Roosikavaler“), Wurm (Verdi „Luisa Miller“), Daland (Wagneri „Lendav hollandlane“), Falstaff (Nicolai „Windsori lõbusad naised“), Des Grieux (Massenet’ „Manon“) ning Bartolo ja Basilio (Rossini „Sevilla habemeajaja“). 1970. aastast töötas ta konservatooriumi õppejõuna. Tema õpilaste seas on olnud Hans Miilberg, Thomas Mürk, Jaan Willem Sibul ja Taimo Toomast. Maiste on lindistanud rohkesti helisalvestisi, sooloplaadid „Laulab Teo Maiste“, „Teo Maiste. Opera Arias and Duets“, ooperi-CDd Tubina „Reigi õpetaja“ ja Tambergi „Cyrano de Bergerac“. Ta on sooritanud rolle mitmes muusika­filmis: „Ooperiball“ (1974), „Roosid lõunast“ (1977) ja „Puritaanlased“ (1984). Kolleeg V.Kuslap meenutas Teo Maistet kui peent muusikut, lauljat ja interpreeti,  kes koos Mati Palmiga olid aastaid juhtivaid basse Estonias ja kes võis laulda dramaatilisi, koomilisi, lüürilisi laule nii moodsas kui klassikalises helikeeles.Ta meenutas duetti „Don Pasquales“ mida nad koos Teoga esitasid aastakümneid kõikvõimalikel kontsertidel. Oma rollide eest on Teo Maiste pälvinud mitmeid auhindu, muu hulgas on teda 2002. aastal tunnustatud Valgetähe IV klassi teenetemärgiga. Teo Maiste on Georg Otsa preemia laureaat (1977), ta on pälvinud muusikateatri aastaauhinna (1987) ning alates 2003. aastast oli ta Georg Otsa auhinna žürii esimees.
Teo Maiste oli abielus Anne Maistega.
Andmed: ETBL, Tallinn, 2000; E.Pilliroog „Teo Maiste“, Tallinn, 2009; https://www.postimees.ee/6090477/suri-ooperilaulja-teo-maiste;https://www.ohtuleht.ee › Melu › Melu | Elu;

 Loe lisaks....