Mati Klooren (1938- 2000) näitleja

Teatritegelane

Kultuurilooline haud

V, TL, 35/9, 1-kohaline kirstuplats

Maetu Sünniaeg Surmaaeg Matuseaeg
Mati Klooren 31.07.1938 16.07.2000 20.07.2000

 

Mati Klooren (1938- 2000) näitleja
Sünd. 31.07.1938 Tallinn
Surn. 16.07.2000 Tallinn
Töölisperes sündinud Mati Klooren lõpetas 1957. aastal Türi 1. Keskkooli ja läks õppima Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedrisse. See oli Panso-kooli legendaarne esimene lend, kursusekaaslasteks Mikk Mikiver, Aarne Üksküla, Tõnu Aav, Meeli Sööt, Ines Aru jt hilisemad kauaaegsed kolleegid, tänase eesti teatripildi kujundajad. Teatrikooli lõpetamisest saadik, 1961. aastast töötas M K järjepidevalt Eesti DRAAMATEATRIS näitlejana. Aastail 1983 - 1989 juhtis ta oma koduteatrit direktorina.
M K-i 40aastane näitlejaelu DRAAMATEATRIS tõi talle sadakond rolli, mille mitmekesine rida on omamoodi ajastu peegel ja teatrilugu. Nende hulgas on nii eesti kui maailmaklassikat, ajastukohaseid nõukogude kangelasi kui üleajalisi sümbolkaraktereid. Meeldejäävalt mängitud autorite rida ulatub Tammsaarest Tšehhovini, Smuulist O'Neillini, Krossist Calderonini, Kivirähust Strindbergini. Meenub MK osatäitmine (Jean)  koos Meeli  Söödiga (nimiosas) Strinbergi PREILI  JULIES. Näitlejad mängisid niisuguse pingega, nii haaravalt, et saal oli haudvaikne ja tekkis tunne, et lugu ongi neile kirjutatud.  M K on draamalaval kehastanud nii Jakov Sverdlovi kui Fausti, Viktor Kingisseppa kui Aleksander I. Legendaarsed olid aga tema osatäitmised Tammsaare-lavastustes INIMENE JA JUMAL, INIMENE JA INIMENE. Panso lavastuse Indrek Paas oli kloorenlikul viisil väliselt uje, ent samas tundlik ja kahtlev absoluudiotsija - see oli tähtroll meie teatriloos. P.Lugovskoi on kirjutanud, et MK oli kuni Indreku rolli saamiseni väheperspektiivikas näitleja, saades rolli, ta sündis uuesti. Tema  Indrek elas laval ka siis, kui tal sõnu pole, elas rikka miimika, siira naeratuse, loomulike liigutustega.
 Eesti DRAAMATEATER on kaotanud nakatava naeruga, sarmika, sportliku, musikaalse ja sügava teatriarmastusega kolleegi, eesti teater andeka näitleja. M K oli hinnatud näitleja ka filmides nii Eestis kui mitmetes tollase N. Liidu stuudiotes. Nimetagem filme JÄLJED (1963), ÄRATUS (1989), KAKS PÄEVA VIKTOR KINGISSEPA ELUST (1980), RINNE VAENLASE TAGALAS (1981). Meenub telelavastus Paustovski OJAd, KUS MÄNGLEB FORELL. Selles lühikeses romantilises telepildis loob MK huvitava kindralikuju ja annab  usutavalt  edasi kirgliku, äkki tekkinud tunde mehe ja naise vahel.
1969. aastal sai MK teeneliseks kunstnikuks.
MK surm oli ootamatu ja traagiline, mitu aega oli õhus isegi mõte mõrvast, kuni politsei lõpetas näitleja M K surma põhjuste uurimise ja jõudis järeldusele, et esialgne tapmiskahtlus ei vasta tõele. MK suri  siiski õnnetuse tagajärjel. M K sõbrustas Eesti DRAAMATEATRI kolleegidest kõige rohkem kursusekaaslase Tõnu Aavaga, kellega ta õppis Kõrgema Lavakunstikateedri esimeses lennus. Garderoobi jagas MK  Aleksander Eelmaa ja Guido Kanguriga. Viimane ei mõista, miks saatus just  MK välja valis, kuna MK oli terve ja tugev, sõitis kümneid kilomeetreid jalgrattal ka tol ajal. Kangur nimetab MK-t enda suureks eeskujuks.
MK oli abielus Anne Klooreniga, peres oli teatris töötav poeg Andrus ja koolipoiss Marko. MK vend on näitleja Enn Klooren.
Andmed:  EE 14 kd, Tallinn, 2000; L.Tormis INIMENE JA JUMAL, Tallinn, 1988; http://www.sirp.ee/archive/2000/04.08.00/Varia/varia1-7.html; http://www.ohtuleht.ee/94246; M.Kaski'siklikud mälestused.

 

 

 

Loe lisaks...