Elmar Muuk (1901 – 1941) keeleteadlane

Elmar Muuk (1901 – 1941) keeleteadlane
Sünd. 26.12.1901 Anna v.
Eivere k. Surn. 20.11.1941 Sverdlovski obl.
EM sündis Järvamaal  õpetaja perre. Õppis Tallinnas J.Vestholmi poeglaste eragüm.-s. Võttis vabatahtlikuna osa Vabadussõjast Tallinna Kooliõpilaste Pataljonis soom.r-l nr. 2. Kuulus 1918.a-st Kaitseliitu. 1920.a. alustas emakeele ja sugulaskeelte õpinguid TÜ-s. Töötas Haapsalus õpetajana. A-il. 1923-26 teotses EESTI ÕIGEKEELSUSSÕNARAAMATU  toimetaja abilisena, 1934-37 toimetajana. EM töötas 1929-35 Tallinnas kohtu-ja siseministeeriumi ja a-st 1938 kohtuministeeriumi teenistuses redaktorina.
Peale Eesti okupeerimist nõuk. punavõimurite poolt hävis EM elu. Tema korteris Aarde tn. toimus 14. juunil läbiotsimine, teiste hulgas toimetas seal ka juhtiv juunikommunist Neeme Ruus (Ingrid Rüütli isa). Teiste esemete seas konfiskeeriti ka kirjutusmasin. Omaksed EM enam ei näinud. Tema naine Alide-Hildegard-Johanna koos tütar Mare (sünd. 1935) ja poeg Jüriga (1932-1954) küüditati Kirovi obl. Malmõškisse. Alide suri seal 6.06.1943.a. Lapsed pääsesid 1945.a. vanglast tulema ja neid kasvatas EM ema Mari.
EM suri vangla haiglas 20.nov.1941.a. olles vaid 39.aastane. Surma põhjus oli südamehalvatus. Nõuk. uurijad tegid peale seda süüdistuskokkuvõtte ja saatsid selle  NSVL SARK-ile, et saavutada  mahalaskmine, dokumendil oli Idel Jakobsoni allkiri. Absurdne otsus kinnitatigi 26.dets.1941. Kolme kuu pärast lõpetati kriminaalmenetlus, EM, süüalune, oli ju juba 20.nov. surnud. Ka surmadokumendid on vassitud, siiski on surmatunnistusel märgitud Sosva, Serovski raj., Sverdlovski obl. Kui hakati kohtuväliselt represseerituid rehabiliteerima, leiti, et EM nagu paljudki, arreteeriti põhjendamatult.
EM oli pikka kasvu, turske, vaikne, tagasihoidlik ja töökas mees. Oma erakordse töökusega torkas ta silma ka kaasüliõpilastele (MK isa A.K õppis samal ajal EM-ga). EM jõudis palju ja saavutas palju. EM on avaldanud koos mitme teise keeleteadlasega tegeliku keeleteaduse alal teosed EESTI KEELEÕPETUS, LÜHIKE EESTI KEELEÕPETUS, EESTI KESKKOOLI-GRAMMATIKA I-V, EMAKEELEÕPIK ALGKOOLIDELE,  VÄIKE ÕIGEKEELSUS-SÕNARAAMAT, mitmeid keeleuuenduse ja korraldusega seotud artikleid. EM oli G.Tuksam´i SAKSA-EESTI SÕNARAAMAT redigeerija a-il 1934-39. EM oli AKADEEMILISE EMAKEELE SELTSI juhatuse ja EKS  liige.
Oma vaadetes emakeelele tugines EM mõõdukale otstarbekusele ja rahvakeelsuse põhimõtteile ja arvestas kaasaegse kirjakeele paremiku eeskujusid. EM õpikud ja sõnaraamatud saavutasid suure populaarsuse, nad olid oma aja parimad, neid kutsuti MUUKIDEKS. Eriti kaalukas oli EM panus eesti kirjakeele normeerimisel. M lapselaps kirjutab et EM kooliõpikud keelustati, tema nimi sundunustati. Ei ole siis imestada, et tänapäeval on see nimi avalikkusele peaaegu tundmatu ja et EM panusest keeleteadusse teatakse üsna vähe. Keeleteadlane  T.Erelt peab taolisi väiteid lahmivateks ja väidab et nõuk.vene okupatsiooniajalgi töötasid eesti keelekorralduses inimesed, kelle keelelisi tõekspidamisi ei määranud Vene poliitika. Niisamuti ei määranud see teiste keeleteadlaste tööde tundmist, analüüsimist ja neile viitamist. Siiski, keeleteadlastel ja mõnedes kodudeski oli EM au sees, aga üldiselt on EM lapselapse kirjutis tõde, nõuk. avalikkus taunis EM ja tema tööd.
EM-l pole Rahumäel kenotaafigi, väikesed marmortahvlid on ema Mari´le ja poeg Jüri´le.
Andmed:  K.Laane ERAARHIIV; EBL täiendusköide, Tallinn, 1940; ee 14 KD, Tallinn, 2000; ENE, 5 kd, Tallinn, 1973;  keeljakirjandus.eki.ee/Erelt.pdf‎

 Loe lisaks...