Henrik Visnapuu (1890- 1951) luuletaja, dramaturg ja kirjanduskriitik

Henrik Visnapuu (1890- 1951) luuletaja, dramaturg ja kirjanduskriitik
Sünd. 02.01.1890 Leebiku v.
Surn. 03.04.1951 Long Island, New York
Henrik Visnapuu kirjutab oma mälestusteraamatus "Päike ja jõgi": "Kärstna mäelt Pikasilla poole suundudes laskub maastik aegamööda Võrtsjärve madalikku. Selle madaliku servas asubki Leebiku vald, minu esivanemate kahesaja-aastane kodukoht,". See oli tollal Mulgimaa Helme kihelkond. Henrik Visnapuu lapsepõlv möödus eri paigus Lõuna-Eestis – Vana-Kongutas, Meeril, Reolas, Tõõrastes, Tammistus, Vasulas, Sarakustes ja Helmes, kus ta isa pidas metsavahi või kupja ametit. HenrikVisnapuu õppis mitmes algkoolis. 1907.a. õiendas ta Narva gümnaasiumis algkooliõpetaja kutseeksami. Kuni 1917 töötas Henrik Visnapuu õpetajana Kastre-Peravallas, Koerus, Kavastus ja Tartus M. Aidniku tütarlaste progümnaasiumis. Keskhariduse sai Tartu õhtugümnaasiumis. 1917 astus Tartu Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna klassika osakonda. Sel ajal tekkis ka kirjanduslik rühmitus  Siuru,  mis aitas eesti kirjandust, eriti luulet, tutvustada ja populariseerida. Sinna kuulus ka Henrik Visnapuu, olles suviti ajalehe Tallinna Teataja toimetuse liige, Vabadussõjas aga ajalehe Vaba Maa sõjakirjasaatja. Peale sõda õppis taas TÜ-s eesti kirjanduslugu 1920–1921 ning seejärel Berliini ülikooli filosoofia osakonnas ja oli ka üliõpilaskorporatsiooni Sakala liige.  Vabakutseline kirjanik Tartus kuni 1935. aastani. Asus siis Tallinna, kus oli riikliku propagandatalituse kultuuriosakonna nõunik, ajalehe Uus Eesti toimetuse liige, kultuuriajakirja Varamu toimetaja. Saksa okupatsiooni ajal oli ta Tallinna draamateatri dramaturg ja kirjandusliku almanahhi Ammukaar toimetaja. 1944 sügisel põgenes Henrik Visnapuu Saaremaa ja Kuramaa kaudu Eestist ning elas Saksamaa ja Austria põgenikelaagreis, oli ka Schveitsis. 1949 asus ta ümber USAsse. Sinna kolis ta koos oma uue muusa  Silvia Narmaga. Henrik Visnapuu esimene abikaasa oli Hilda, keda nimetas  Ing`iks ja kellele ta oma kuulsad luuletused „Kümme kirja Ing`ile“ pühendas. Ing suri noorena 1941 a tuberkuloosi ja maeti Tallinna  Metsakalmistule. Tõenäolislt tutvus Henrik Visnapuu Silvia Narmaga juba 1943.a Eestis. Poeet tegi kaastööd lehele Uus Eesti,  kus kultuurilisa toimetas Silvia isa Juhan Narma. Silvia õppis Tartu Ülikoolis ja  palus poeedil oma mentoriks hakata. Sel ajal oli nende suhe vaimne, loominguline. Sõjakeerises  kaotasid nad teineteise ja kohtusid uuesti alles  Saksamaal põgenikelaagris. Sealt siirdusid nad koos New Yorki ja algas nende kooselu. See oli olmeliselt vaene ja kehv. Puudus küte ja kraanivesi. Tänu Silvia erakordsele töökusele ja visadusele rajati tasakene siiski piisavalt  mugav kodu. Seal elas Henrik endast üle 20 aasta noorema neiuga kuni oma surmani. Silvia oli võimekas nii  matemaatikas kui kirjanduses, oli oskuslik aednik ja talupidaja. Tema aed oli linnaosa kauneim. Silvia aitas poeeti tema töös, säilitas tema pärandi, valvas ta haigevoodi juures ja korraldas väärikalt Henrik Visnapuu matused.
Henrik Visnapuu luuletusi hakati avaldama ajakirjanduses alates aastast 1908. Osales kirjanduslikes koguteostes "Moment Esimene" (1913), "Roheline Moment" (1914) ja "Looming" I (1920), äratas tähelepanu futuristlike ja ekspressionistlike esinemistega. Henrik Visnapuu oli M. Underi kõrval rühmituse Siuru kesksemaid luuletajaid, varjunimega Vürst. Henrik Visnapuu luule on kantud tugevaist, lihtsaist tundeist. Nn „ränga sõnaga“ mehena on ta saanud oma loominguks eeskuju rahvapärimuste kõrval ka Piiblist. Temas on tõsidust ja prohvetlikkust. Luuletaja on romantik, kelle olevikutajusse seguneb minevikuelamusi ja tulevikuaimusi. Poeedi motoorseks jõuks on hingeline sisevõitlus inimloomuse vastandlike tungide ja jõudude vahel. Noore Visnapuu, varakult „poeeside kuningaks“ ristitud luuletaja puhul on mainitud sageli  Severjanini mõju. Seda võis olla, aga  küllap oli kõikide siurulaste siseseks ja väliseks kujunemiseks kaasa aidanud sel ajal „õhus hõljunud“ uusromantilised-sümbolistlikud-impressionistlikud  taotlused, eriti tollases vene luules. Visnapuule on võõras varasele  Siurule omane värvikate, haruldaste ja säravate sõnadega „maalimine“. Temal puudub see väline, ta loomingu peasuund on seestpoolt välja, purskumine, see pole alati esteetilinegi.
Armastus- ja looduslaulude kogu "Amores" (1917) musikaalsus ja käibetõdede eitamine viis eesti luule uuele tasemele. Peale selle ilmumist kujunes Henrik Visnapuu Eesti esipoeediks. Terve rida sugestiivsemaid värsse pärineb sellest kogust. Järgmised värsikogud "Jumalaga, Ene!" (1918), "Käoorvik" (1920), "Hõbedased kuljused" (1920) ja "Talihari" (1920) süvendavad Visnapuust ettekujutust kui lõhestunud hingega rahutust otsijast. Kogus "Ränikivi" (1925) on põhiteemaks vastuolu tegelikkuse ja ideaali vahel. Edasi ilmusid „Maarjamaa“ laulud (1927), „Puuslikud“ (1929), „Tuulesõel“ (1931), „Päike ja jõgi“ (1932), „Saatana vari“ (1937), „Põhjavalgus“ (1938), „Kaks algust“ (1940), „Tuule-ema“ (1942). Ta tundekirg pole lahtunud, sellele on lisandunud rahutult viskleva ja uuriva mõistuse väsimatu kärsitus.  Varem ja hiljem kohtame  sünnipärasele lüürikule nii omapärast võimet luua analüüsimatuid ja just seetõttu sugestiivseid sõnaühendeid ja lühifraase. Tal on nagu G.Suitsulgi võime vormida uusi sõnu ja mõisteid, mis näivad olevat hetkelisest inspiratsioonist sündinud välgatused. Henrik Visnapuu luule keel oli eriline, erinev ametlikust põhja-eesti murretele tuginevast kirjakeelest. Tema vanemate mulgi keelepärand ja hilisem lõuna-tartumaaline keelevorm kujundasid poeedi omapärase luulekeele. Ka tema värsivorm ja rütm pole kindlasse skeemi surutav. G.Suitski on maininud poeedi erakordset viisirikkust, mis ei tähenda ainult värsi musikaalsust ja meloodilisust, vaid ka nende vahelduvust. Ka  teised Henrik Visnapuu luule analüüsijad rõhutavad tema luule laulvust ja laululikkust. Visnapuu esseistlikest töödest on oluline kogumik "Vanad ja vastsed poeedid" (1921). Visnapuu oli tuntud ka kui kirjanduselu aktiivne organisaator,  1948.a. asutati tema ettepanekul Ülemaailmne Eesti Kirjanduse  Selts. Henrik Visnapuu lüürikat on palju tõlgitud ja viisistatud, ka tema ise tõlkis teiste poeetide luulet eesti keelde.
1940.a poliitiline murrang, sõda ja pagulus näivad veelgi lihtsustavat luuletaja väljendust, kujundavat ta luulelist käekirja sirgjoonelisemaks. „Esivanemate haudade“ nimiluuletuse suguvendi kokkuhüüdja vaatekoht on  kõrge ja kõikenägev.  Piibellikku keelt ja stiili kohtame „Vahimees, kas on veel öö^?“. Analüüsijad väidavad, et esikkogu pealkiri „Amores“ on poeedi puhul tabav, teema on ta loomingus püsinud pea terve elu. Algusest peale  peegeldub siin luuletaja tunnete kehepalgelisus, visklemine äärmulike meeleolude ja suhtumiste vahel. Küpseva poeedi loomingus pääseb ka päikseline pool esile. „Kirjades Ingile“ laotub armuluule kirev kangas lugeja ette aastase looduse ringkäigu taustal, kus  loodusekstaas on vahel tugevam kui armastus.  Eriasendi tema ja eesti armastusluules omavad kogus „Päike ja jõgi“ ilmunud „Kalalaulud“ kus ta käsitleb võrdlevalt kalaliikide ja  naistüüpide  üksteise sisse sulamist, mis on üldse  ainukordne kogu maailma armulüürikas. 1927.a. ilmunud „Maarjamaa lauludes“ peale  Vabadussõda, kus teised poeedid peavad  iseseisvust nii endastmõistetavaks, kujuneb  isamaa-Maarjamaa mõiste analüüs Visnapuul keskseks luulemotiiviks. Ta on tolle perioodi pea ainus isamaalüürik. Tema poeesias on selgelt tunda, et poeet tajub Maarjamaa ohtlikku asendit, katsumised ja vaevad pole tema  arust kaugeltki möödas, kõikjalt võib kerkida vaenuvägesid. Poeet peab laulma kodumaa armastusest- ta teebki seda viimase silmapilguni. Ta kannatab ja muretseb viimase momendini oma rahva ja maa pärast. Poeeti piinavad siseheitlused ja kahtlused. Laulus „Laul vabadusest“ (kogus „Tuulesõel“) ja teisteski mõtiskleb poeet, et kodumaa ihkas vabadust, kuid kas ta on nüüd vaba? Ette võib heita materialismi, kullaülistust, võõraste teede käimist ja tuule järele pööramist. Nagu J.Liiv, nii kõnetab poeet Maarjamaad otse nagu teist isikut, eriti peale Eesti okupeerimist Punavägede poolt: „Mul on  sinu pärast nii kitsas, sina teeäärne kodumaa." Poeedi reaktsioon sõja hävitustööle kodumaal, okupatsioonidele ja kodumaatusele on äge ja  teda ennast  põhjani vapustav. Ennekõike on luuletajal aga usk õigsusesse ja  vaba vaimu tulevikku. Kodumaast kaugele kistuna näib hingeline side sellega veelgi tugevnevat. Tõsisemaid katseid maailmaprobleemide  lahtimõtestamiseks teeb poeet teise luuleperioodi alguses pihtimuslikes sarjades „Armastus-surm“ ja „Inimpuu“. Henrik Visnapuu luulesari „Kõnelused Issandaga“ sisaldab rõõmu, et ta on jäetud omapead otsima, mis on see enesel kogetud tõde,  ta teeb retoorilisi etteheiteid Issandale,  kes on enda leidmise ja austamise raskeks teinud ja kriitikat jumala loodu ebatäiuslikkuse kohta. Poeet kordab oma lauludes, et  luuletamine on talle olemise sund.  See aga ei  keela tal teisi poeete ja loojaid austamast ja märkamast. Ajastu ja mitmed poeedid on mõjutanud Henrik Visnapuud, aga seda on teinud ka tema. „Poeeside kuningas“ on neid väheseid luuletajaid kelle kohta võib kasutada lauliku nime. Ta luule on musikaalne, värss liitub sõnameloodiaga, isiklik rõhutatud kontakt luuleobjektiga, eriti isamaaluules. Ta on tüüpiline romantik eesti kaines ja maagilis-intellektuaalses poeesias. Tuleb rõhutada Henrik Visnapuu luule kahte eri omadust, mis peaksid tagama ta lüürika värskuse  ja kehtivuse pikemaks ajaks. Esiteks poeedi harukordset sõnamaagilist võimekust, teiseks tema kui subjektiivse  lüüriku tundelist intensiivsust ja siirust inimlike sisevastuolude, kõhkluste ja veendumuste edasiandmisel.
26. 06. AD 2018 täitus Henrik Visnapuu soov puhata kodumullas oma muusa Ingi kõrval. Mõtte algatajaks  ja täideviijaks oli ka  Eesti Kirjanike Liit. Sinimustvalgesse lippu mähitud tuhaurn  luuletaja põrmuga puhkab Metsakalmistu mändide all  Visnapuude pereplatsil.
Andmed: A.Mägi eessõna „Henrik Visnapuu“ 1.kd, Stockholm, 1964;  EBL, Tartu, 1926-1929; EBL täiendusköide, Tallinn, 1940;  kultuur.elu.ee/ke494_visnapuu.htm; https://kultuur.postimees.ee/.../galerii-luuletaja-henrik-visnapuu-porm-joudis-lopuks-k..; https://www.ohtuleht.ee › Melu › Melu | Raamat

 Loe lisaks...

Ing Visnapuu (Hilda-Elfriede Franzdorf) (1898 - 1941). Poeet H.Visnapuu abikaasa.

Sünd. 14.12.1898 Narva

Surn.  05.10.1941 Tallinn

Visnapuu armastas panna oma muusadele hellitusnimesid. Abikaasa Hilda-Elfriede Franzdorf sai temalt hellitusnimeks Ing. Nad kohtusid 1918. a ja abiellusid mõni aasta hiljem. Koos koliti tallu Luunjas. Ing oli kaunis naine, justkui hea ja õilis ingel, kes oli alati luuletaja jaoks olemas. Eesti Vabariigi propagandatalituse kultuuriosakonna nõuniku koht viis poeedi 1935. a tööle Tallinna. Puhkepäevad veetis ta aga endiselt Luunjas. Suhe Ingiga oli täis armastust, ent see tõi kaasa ka mõlemapoolset haigetsaamist.1920-ndate lõpust 1930-ndate keskpaigani elas Visnapuu Luunjas, kus pidas oma vanemate talu. 1930-ndate keskpaigas kolis koos naisega taas Tallinna ja alustas tööd valitsusametnikuna informatsiooni ja propaganda talituses. 1940. aastast algab luuletaja elu kurvem etapp -1940-42. okupeeriti Eesti Vabariik, 1941. aastal küüditati kasutütar 4-aastase lapsega, 1941. aastal suri tuberkuloosi Ing, kellega abielu oli olnud väga õnnelik. Ing etendas suurt osa HV elus, alati ligi 20 aastase abielu jooksul pöördub ta ikka ja  alati Ingi juurde. Aga juba enne  abielu hoiatab ta Ingi et see saab temaga palju kannatama. 1942 a n kirjutab H,V ise  et tema kadunud naine kes end haigusele vaatamata üle pingutas. Ingi surmast poet ei toibunudki.1944. aasta sügisel viivitas Visnapuu viimase hetkeni, ent lahkus siiski Tallinnast ja Eestist 22. septembril 1944. aastal ning emigreerus Saksamaale. Viis aastat viibis Visnapuu Saksamaal mitmetes põgenikelaagrites, kus püüdis käima lükata eesti kirjanduselu. 9.oktoobril 1949. aastal emigreerus Visnapuu USA-sse, kus tundis end üksikuna ega suutnud kohaneda. Teda tabas eluline ja loominguline kriis. Visnapuu suri 3.aprillil 1951 USA-s, kus tema põrm tuhastati.
Pühendas Ingile  luuletusi nn Ingi-tsükkel KÜMME KIRJA INGILE.

Andmed:  H.Peep HENDRIK  VISNAPUU, Tallinn, 1989;

http://www.hot.ee/elmakunnapas/visnalugu.htm

http://www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1006388; http://www.temuki.ee/numbers/2010/3/article5051.pdf

http://tartu.postimees.ee/021108/tartu_postimees/kultuur/343688.php

kultuur.elu.ee/ke494_visnapuu.htm