Leida Kibuvits (1907-1976) kirjanik

Leida Kibuvits (1907-1976) kirjanik

Sünd. 18.10.1907 Haaslava v.
Surn.05.12.1976 Tallinn

Leida Kibuvits sündis Kurepalus. Isa Jaan Kupits oli rätsep,  ema Minni (neiunaMeos) oli taluteenijaks. 1911. aastal siirdus perekond elamaTartusse. L. K õppis 1913-1919 A. Salomoni saksa tütarlaste koolis, 1919-1927 Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlaste g-s, 1922-1924 kunstikoolis PALLAS. Töötas apteekriõpilasena, trükitöölisena VARRAKU trükikojas ja masinkirjutajana Tartus II diviisi intendantuuris. Abiellus 1931. aastal leitnant August Kibuvitsaga. 1930. aastatel elas LK oma elu tipphetki. Ta nautis ajakirjanduse tähelepanu nii tunnustatud kirjanikuna kui ka efektse ja teravmeelse naisena, kelle lapse sünist ja elegantsest riietusest kirjutati. Reisis Rootsi jne. L K on intervjuus märkinud, et abikaasale ei meeldinud tema kirjanikuks olemine. Distsiplineeritud eluhoiakuga leitnanti häiris naise boheemlus.1932. aastal ilmus LK esikromaan  SOOMUSTÜDRUK. Raamat tekitas pahameeletormi ja pere kolis Tartust Pärnu. Edasi ilmuvad PARADIISI PÄRISPERENAINE (Tartu 1934), MANGLUS SEPAPOEG (Tartu1936) ja KASS ARVAB, ET...(Tartu 1936).1940. aasta novembris sai AK suunamise Petserisse. Juunis 1941. saadeti A K sõjaväega Venemaale, oli lühemat aega Königsbergis sõjavangis ja pöördus 1942. aastal tagasi Petserisse. Tütar Kai (1938-1983) nägi oma isa  harva. 1940.a,  peale  nõuk. okupatsiooni,  püüdis LK kohaneda kirjutamisega uutes oludes ja raha teenida, toita  tuli tütart ja ema. Kui SIRBIS JA VASARAS kuulutatakse 12. oktoobril 1940 välja novellivõistlus, saavutas L K novell VÄIKE  KIVI seal esimese koha.  See tõendas, et  LK-l on eeldusi nõukogulike teoste loomiseks. A-l 1942-1943 elas Petseris. 1943. aastal siirdus LK koos ema ja tütrega Haaslavasse. Abikaasat nägi ta veel vaid korra. Alles aastaid hiljem sai ta teada, et mees elab Vancouveris ( suri 63-aastasena). 1944. aastal, uue nõuk.okup. algul, kolis L K koos ema ja tütrega Tallinnasse ning sai tööd RAHVA HÄÄLE kultuuriosakonna juhatajana. Seal kohtus ta Leo Aisenstadtiga (1912-1975), kelles Leida tajus sobivat kaitsekilpi võimalike repressioonide vastu. L A oli veendunud kommunist  kes osales juunipöörde ettevalmistamisel Eestile. LK ja L A abiellusid 1948. aastal. Nomenklatuurse LA-i kõrval võis LK enesele lubada vabakutselise kirjaniku elu. Ta oli nende 17 kirjaniku hulgas, kes 1945. aastal võeti ENSV KL-u. Majanduslikult elas perekond tol ajal hästi, isegi luksuslikult. 4. veebruaril 1950.a. vangistati LA ja mõisteti kaheksaks aastaks vangi finantsdistsipliini rikkumise eest. L K arreteeriti 13. veebruaril süüdistatuna kodumaa reetmises ja mõisteti 25 aastaks vangi Nõroblagi Permi oblastisse. LK rääkis laagrielust jubedaid asju, ta oli ju kriminaalidega koos. Seal elatas ta end käsitööga. Eestisse sai LK 1954.a. augustis raskelt haigena. L K enese väitel oli tagasipääsemine suures osas Aadu Hindi teene. Pärast vangilaagrit üritas L K ennast veel kord kirjanikuna teostada. Ta asus ümber töötama oma esikromaani SOOMUSTÜDRUK. 1957. aasta ilmub teose n-ö kordustrükk, kuid sisuliselt on see uus raamat. LK jätkab kirjutamist, tõlgib, osaleb novellivõistlustel. 1962. aastal ilmus L K-a viimane teos ELAGU INIMENE!. L Kibuvitsa puhul on kahtlemata tegemist eluga, mis jäi lõpuks võõrvõimu hammasrataste vahele. LK oli andekas kirjanik, suurepärane käsitöömeister kelle endakujundatud kodu oli huvitav ja kaunis. Esialgu käis korteris ka seltsielu, külaliste hulgas olid Juhan Smuul, Aadu Hint, Muia Veetamm jt. Peatselt see vaibus, LK tõmbus üksindusse. L K suri haiglas vähki 5. detsembril 1976. aastal. Ta tütar Kai ja tütrepoeg Kuljus (vallaslaps) olid alkohoolikud.  1983. aastal leiti kodust surnuna tütar Kai. Tütrepoeg Kuljus sattus vangi, 2002.a suri segastel asjaoludel. Tema matuste eest hoolitses Tallinna linn.

Andmed: EESTI KIRJANDUSE AJALUGU, 2 r./IV kd, Tallinn, 1984;www.haaslava.ee/teataja/infoleht162.pdf;ttp://www.elukiri.ee/0211/kultuur/10076495.php; www.ceeol.com/aspx/getdocument.aspx?logid=5&id...d8a8;

Loe lisaks...