Ülempreester Valeri Povetski ja sõjaväelane Aleksei Vandam

Aleksei Vandam (kuni 1907. aastani Jedrihin)

Sündis 1867. aastal Minski kubermangus. 1884. astus sõjaväeteenistusse 120. Serpuhhovi polku. 1888. aastal lõpetas Vilno junkrukooli alamlipnikuna ja suunati 117. Jaroslavli polku, alamleitnandiks ülendati 1890. 1899. aastal lõpetas Nikolai kindralstaabi akadeemia kaks kursust. 1900. aastal lahkus sõjaväeteenistusest ja sõitis Lõuna-Aafrikasse, kus tegutses paar kuud ajalehe “Novaja Vremja” korrespondendina. Seal kasutas esmakordselt pseudonüümi “Vandam”. Pärast Venemaale naasmist jätkas karjääri armees teenides muuhulgas Hiinas sõjaväeatašee abina. 1909. aastal arvati kapten Vandam kindralstaapi ja ülendati alampolkovnikuks. I maailmasõja hakul teenis X korpuse staabis, 1914. aasta novembris ülendati polkovnikuks. 03.11.1915. nimetati ta 92. Petseri polgu ülemaks ja aasta hiljem 23. diviisi staabiülemaks. 22.06.1917 ülendati Vandam kindralmajoriks. Pärast enamlaste võimuletulekut sõitis Vandam Eestisse oma sõbra krahv Stenbocki juurde. 1918. aasta sügisel võttis ta osa Põhjakorpuse formeerimisest Pihkvas ja sõjategevusest enamlaste vastu. 28.08— 25.11.1919 oli Loodearmee staabiülem. Aleksei Vandam suri Tallinnas 16.09.1933. aastal ja on maetud Aleksander Nevski kalmistule.
(Vojenno istoritsheski žurnal 2001, nr 7, lk 66-69; Rutõtš 2002, lk 149-153; Vojennõi orden…2004, lk 433)

Aleksei Vandami autasustati Georgi mõõgaga, VP 11.04.1915, ja Georgi ordeni 4. järguga 92. Petseri polgu oskusliku juhtimise eest lahingus, PAF 24.11.1917.

Valeri Povetski (Povedski) (1901 – 1973) ülempreester

Sünd. 29.10.1901 Tveri kub. Rževi mk
Surn.13.03.1973 Tallinn
Valeri Povedski pärineb põlisest aadlikust vaimuliku perekonnast. Tema isa- haritud,  töökas ja väga usklik inimene, oli Rževi maakonna Zbojevo küla kiriku eestseisja. Valeri lapsepõlv mööduski selles vaeses külas. Õppima saadeti poiss Rževi gümnaasiumi, mille lõpetamise järel asus ta edasi õppima  Jegorjevski elektromehhaanika tehnikumi ja siis veel  Moskva Baumani-nimelisse kõrgemasse tehnikakooli. Siin õppis ta neli aastat, heideti koolist välja, kuna astus julgelt välja religioonivastases dispuudis. Valeri Moskva õppeaeg langes perioodi, mil  olid suured ümberkorraldused Vene Õigeusu Kirikus. Valeri sattus Moskva ülempreestri A.Metšovi mõjusfääri. Ta hakas ennast intensiivselt harima kiriklikel teemadel ja ka tegutsema kirikus (laulis, luges jne). Peatselt sõitis  Valeri Orjoli,  töötades konstruktorina. 1938 .a. pühitseti Valeri salaja  piiskop Manuil´i poolt diakoniks, teisel päeval aga preestriks. II ilmasõja alates sattus Valeri Poslovo külla, ta teotses siin vaimulikuna.  Sõja aastad olid Valerile rasked. 1943.a. surid tal kaks last, Valeri koos kolme lapse ja naise Nadeždaga sattus sõjakeerises Eestisse, ümberasustatavate laagrisse. Saksa okupatsioonivõimud ei vabastanud teda, erinevalt mitmest teisest  vaimulikust, kuna ta võttis sõna juutide kaitseks. Preester M.Ridigeril õnnestus siiski ta vabastada. 1944.a. määrati isa Valeri Povedski preestriks  Tallinna Kõikide Kurbade Rõõmu kirikusse, 1948.a. aga Pühtista Tallinna abikloostri Templisseviimise kirikusse kuni selle sulgemiseni 1959.a. Peale seda sai  isa Valeri Tallinna Nikolause (Nikolai – Vene tn.) kiriku eestseisjaks. Isa Valeri elus oli palju raskusi, 1958.a. tapeti tema noorim poeg Serafim, pereliikmeid tabasid raked haigused. Isa Valeri talus kannatlikult saatuselööke, poliitilist tagakiusamist, haigusi. Ta oli alati kaasinimeste teenistuses, tema juurde võidi ööpäevaringselt tulla nõu ja abi saama. Isa Valeri jaoks polnud halbu, olid inimesed kellel oli mure, häda, kes vajasid abi ja toetust, nii hingelist kui materiaalset ja ta jagas seda alati südamlikult ja lahkelt. Valeri Povedski suri suure paastu esimesel nädalal maovähki.
Valeri Povedski kalm lõpetab nn kloostrikalmistu Al.Nevski  nekropolis.
Andmed: Kornelius SVJATOI  PRAVEDNÕI…., Tallinn 2011; Kornelius KROONLINNA PÜHA ÕIGLANE JOANN, … Tallinn, 2012;