Henno Arrak (1930 – 2017) graafik

Henno Arrak (1930 –  2017) graafik
Sündinud 18.aprillil 1930 Tallinnas
Surnud 25.veebruaril 2017 Tallinnas
Sündis Tallinnas väikeettevõtja peres. Õppis Tallinna 2.Keskkoolis. Aastail 1948–1949 õppis ta Tallinna Polütehnilises Instituudis. 1949.aastal arreteeriti ta nõukogude võimuorganite poolt nõukogudevastaste lendlehtede levitamise ja muu sellise eest. Saadeti tööparanduslaagrisse Kasahstani (oli samas laagris kus Aleksander Solženitsõn). Vabanes 1955.aastal. Kodumaale naasnuna töötas mõnda aega ehitustel. 1957.aastal astus Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti, mille lõpetas 1963.aastal raamatugraafika erialal. Esimesi näitusel esinemisi oli juba koolipõlves, 1959. aasta noorte kunstnike tööde näitus. Pärast Eesti Riikliku Kunstiinstituudi lõpetamist töötas kunstnikuna Üleliidulise Kaubanduspalati Eesti osakonnas, kirjastuse Valgus ENE toimetuses ja kirjastuse Eesti Raamat peakunstnikuna aastatel 1969–1970.  1970.aastast tegutses vabakutselise kunstnikuna. 1960ndate algul alustas ka raamatu- ja vabagraafika ning eksliibristega, tegi ajakirjale Pikker karikatuure ja proovis kätt maalikunstis. 1966.aastal võeti vastu Eesti Kunstnike Liitu. 1960. ja 1970.aastatel lõi terve rea krestomaatiliseks kujunenud vabagraafilisi lehti, 1960ndatel kõrgtrükitehnikates, 1970ndatel ka sügavtrükis nagu „Ema lapsega“(1965), plastikaatlõige „Torso“ (1967), linoollõige „Ankrud paadisillal“ (1969), linoollõige „Aiapidu“ (1971), ofort „Katkine karussell“ (1976), ofort „Nokturn“ (1977). Talle oli iseloomulik põhjalik, tihe ja viimistletud graveerimislaad. See põhjalikkus iseloomustab teda ka raamatugraafikuna. Ta illustreeris ja kujundas ligi poolteistsada raamatut Enn Kippeli „Meelisest“ (1961, 1976) Karl Ristikivi „Inimese teekonnani“ (1990), sealhulgas ka kunstiraamatuid: Voldemar Vaga „Kunst Tartus XIX sajandil“ ( 1971) ja „Kunst Tallinnas“ XIX sajandil“(1976); Irina Solomõkova „Hando Mugasto“ ( 1984). Märkimisväärne koht tema raamatugraafikas on puugravüüris illustreeritud  Richard Sirge „Maa ja rahvas“ (1965)  ja  „Teosed“, kuus köidet ( 1970-80),  samuti pliiatsijoonistuses illustratsioonidel Lev Tolstoi „Lapsepõlv, poisi-iga ja noorus“( 1976), (NSV Liidu Rahvamajanduse Saavutuste näituse pronksmedal). Oli ka Solženitsõni „Gulagi arhipelaagi“ üks tõlkijaid (1990). Tema loomingus on sageli rõhutatud eksliibrist. Neid oli ta juba Eesti Riikliku Kunstiinstituudi lõpetamise ajaks teinud üle 80. Selles žanris kasutas ta eelkõige puugravüüri. See ala tõi talle ka rahvusvahelise tuntuse. 1994.aastal oli tema isikunäitus (koos abikaasa kunstnik Iris Uugiga) Moskva eksliibrise­muuseumis, 2013. aastal Frederikshavni Eksliibrise- ja Kunstimuuseumis. Juba nõukogude ajal tegi ta puugravüüris ka postmarke, 1990.aastatel tegi Eesti postmarke koos maksimumkaartidega. 1970.aastatel kujundas ka medaleid. 2010.aastal oli tal näitus lastekirjanduse keskuses, 2015.aastal Toompea lossi kunstisaalis.  
Oli väga isamaaline inimene,  ta oli Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei asutajaliige.
Henno Arraku viimane abikaasa oli maalikunstnik Iris Uuk.
Henno Arraku poolvend on tuntud kunstnik Jüri Arrak. Henno vanem vend Arno mobiliseeriti 1944.aastal keskkooli viimasest klassist Saksa lennuväe abiteenistusse. Pärast Nõukogude Vene vangilaagrit jõudis ta USA-sse, lõpetas ülikooli, osales Kuu-programmis ja lõpetas gümnaasiumiõpetajana.
Andmed:  EKABL, Tallinn, 1996; www.sirp.ee › Artiklid › Kunst; Eesti Päevaleht = Estniska Dagbladet, 7.04.1989; epl.delfi.ee/news/kultuur/juri-arrak-70-aastat-jumalale-lahemal?id=51061187

Loe lisaks....