Jaan Tõnisson (1868 – 1941?) riigitegelane, poliitik ja õigusteadlane

Jaan Tõnisson  (1868 – 1941?)  riigitegelane, poliitik ja õigusteadlane
Sündinud 22.detsembril 1868 Viljandi vallas
Surnud 01.juulil 1941? Tallinnas?
Sündis Viljandi vallas Tänassilma lähedal Mursi suurtalus. Tema kodus valitses vennastekogudusele omane vagadus ja kasinus ning ka kompromissitu rahvuslik meelsus. Tema pere oli küllaltki jõukas ning traditsioone austav. Omandas esmase hariduse kodus. 1878.aastal asus ta õppima Tusti külakooli, mille lõpetamise järel õppis ta Viljandi kihelkonna-, elementaar- ja kreiskoolis. Gümnaasiumis õppimise asemel võttis ta eratunde Tartus. Peale küpsuseksami sooritamist Tallinna Gümnaasiumis aastal, asus ta Tartu Ülikooli õigusteaduse erialale. Esimestel aastatel pärast ülikooli õppima asumist polnud ta ühiskondlikult eriti aktiivne, kuid 1891.aastal sai temast Eesti Üliõpilaste Seltsi esimees. Kui tema juuraõpingud Tartu Ülikoolis juurakandidaadi kraadiga lõppesid, astus ta ka Eesti Kirjameeste Seltsi liikmeks. Temast sai Karl August Hermanni kutsel Postimehe toimetuse liige. 1894.aasta sügisel siirdus ta Orjoli, kus ta kahe aasta vältel tegutses kohtuametniku kandidaadi ja uurijana. See jäi ka ainsaks perioodiks tema elus, kus ta tegutses juristina. Edasine karjäär Venemaal teda ei paelunud ning 1896.aasta sügisel oli ta tagasi Eestis. 1896.aastal ostis grupp rahvuslikult meelestatud eesti tegelasi, kellest mõjukaimad olid Oskar Kallas ja Karl Koppel, Villem Reimani algatusel Karl August Hermannilt Postimehe. Reimani soovitusel määrati lehe peatoimetajaks Jaan Tõnisson. 1898.aastal sai temast Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi juht, kellena ta õhutas põllumajanduse intensiivistamist, karjakasvatuse arendamist  ja kodukäsitöö edendamist. Tema rahvuslik-liberaalne ideoloogia keskendus pigem aatelisele, mitte aga materiaalsele küljele, sest tema kultuurrahvusliku maailmavaate järgi oli eestlastele rahvusena olulisimaks ühtne kultuur ja aated, mitte aga materiaalsed väärtused või konkreetsed poliitilised õigused. Majanduslikke vahesid eestlaste hulgas pidas Tõnisson vähetähtsateks, ilmselt seetõttu, et ta pärines jõukast taluperekonnast. Talle ja Postimehele tekkis tõsiselt võetav konkurent, kui Tallinnas hakkas ilmuma Konstantin Pätsi poolt toimetatud Teataja. See rõhutas just eestlaste materiaalset kitsikust võrreldes baltisakslastega ning nõudis ettevaatlikul toonil ka eestlaste poliitiliste õiguste kasvatamist. Lisaks Teatajale kritiseeris tema  rahvuspoliitikat ka Tartus Peeter Speegi poolt toimetatuna ilmunud sotsiaaldemokraatlik ajaleht Uudised, mis veelgi teravamalt tõstis esile majanduslikke probleeme. Ta rajas ta Tartus Eesti Rahvameelse Eduerakonna, mille eesmärkideks olid konstitutsioonilise moanrhia kehtestamine Venemaal ning eestlastele Eesti- ja Liivimaal suuremate poliitiliste õiguste andmine, samuti eesti keelele saksa ja vene keelega võrdse staatuse andmine ning hariduse eestistamine. Rahvaasemike kongressil Tartus jäidki tõnissonlased vähemusse. Radikaalsemaid seisukohti esindanud valisid oma juhiks Jaan Teemanti. 1906.aasta alguses tegutsenud karistussalkade tegevuse vastu avaldas Jaan Tõnisson valjuhäälset protesti ning saavutas lõpuks ka nende tegevuse uurimise samal aastal kokku tulnud Venemaa Riigiduuma poolt. Tsaarivalitsus polnud tema korraldusel tegutsenud karistussalklaste tegevuse ametlikust hukkamõistmisest huvitatud. Postimees jätkas ka 1906.aastal ilmumist ning Eesti Rahvameelne Eduerakond tegutses lühikeste vaheaegadega ainsa legaalse eesti erakonnana kuni 1917.aastani. 1906.aasta alguses valiti esimest Venemaa Riigiduumat. Liivimaalt valiti talupoegade saadikuna Duumasse ka tema, kes kaitses väikerahvaste õigusi ja taotles eestlastele ka kultuurilist autonoomiat. Sama aasta teisel poolel saadeti esimene Duuma selle radikaalse meelestatuse pärast laiali ning kärbiti tunduvalt ka eestlaste esindatust selles. Jaaan Tõnisson ja mitmed teised liberaalselt meelestatud duumasaadikud protesteerisid aga energiliselt Duuma laialisaatmise vastu ning kirjutasid alla seda taunivale Viiburi märgukirjale. Seetõttu mõisteti ta võimule allumatuse pärast vangi ning Postimehe väljaandmine peatati 8 kuuks. Ta pidi kolm kuud vangis istuma. Pärast vangistusest vabanemist tegeles ta peamiselt hariduselu edendamisega. 1915.aastal rajas ta Tartus ka Ajutise Põhja-Balti Komitee, mille ametlikuks eesmärgiks oli Liivimaa sõjapõgenike abistamine, kuid tegeleti ka rahvusliku liikumise juhtimisega. Tänu oma aktiivsele tegutsemisele sai temast sel perioodil Eesti rahvusliku liikumise suveräänne liider. 1917.aasta märtsis, pärast seda, õnnestus eestlastel saavutada autonoomse Eesti rahvuskubermangu loomine, millega oli tihedalt seotud ka Jaan Tõnisson. 1917.aasta aprillis nimetas ta  Eesti Rahvameelse Eduerkonna ümber Eesti Demokraatlikuks Erakonnaks, mis 1919.aastal sai nimeks Eesti Rahvaerakond ja selle juhiks jäi ta kuni 1935.aastani, mil poliitiliste erakondade tegevus Eestis peatati. 1917.aasta juunis sai temast Eesti Maanõukogu (Maapäeva) liikmeks. Oma sõnavõtus  arvas ta, et Vene riik on surmahaige ja Eesti peaks Venemaast lahku lööma ning moodustama vabade rahvaste föderatsiooni koos Rootsi, Norra, Soome, Läti ja Leeduga. Seda ei peeta veel otseseks taotluseks Eesti iseseisvumisele, kuid oli tugev samm sinnapoole. Föderatsiooni-ideed jäid talle hingelähedaseks edaspidigi, hiljem hakkas ta propageerima demokraatliku Euroopa Föderatsiooni ideed. 15.novembril (uue kalendri järgi 28. novembril) kuulutas Maapäev end kõrgeimaks võimus Eestis. Selle tähistamiseks ja rahvusideede toetuseks organiseeris Tõnisson Tartu Raekoja platsil suure meeleavalduse, kuhu kogunes suur hulk sinimustvalgete lippudega inimesi. Enamlased ajasid meeleavalduse aga laiali ning vangistasid lisaks mitmele teisele Eesti poliitikule ka Jaan Tõnissoni. Esialgu plaaniti ta koguni maha lasta, kuid Viktor Kingissepa ettepanekul saadeti ta eksiili. Hiljem olevat ta Kingissepale vastanud sellega, et esitas pärast tema tabamist 1922.aastal ettepaneku ta ellu jätta. Alates 1917.aasta detsembrist kuni 1918. aasta novembrini viibis Jaan Tõnisson välismaal ning püüdis esialgu veel väljakuulutamata Eesti Vabariigile võita välisriikide toetust. Mõnevõrra see tal ka õnnestus: Eesti valitsust nõustusid märtsis de facto tunnustama nii Prantsusmaa kui ka Suurbritannia, mais ka Itaalia. Eesti Ajutise Valitsuse portfellita ministri ametikoht tagas talle ka nendes riikides mõningase autoriteedi. Ta asus kiiresti organiseerima Eesti välissaadikute võrku ning oli 1918.aasta sügiseni Eesti välisdelegatsiooni juht. 1919.aasta algul osales ta Eesti Asutava Kogu valimistel, kus tema juhitud Eesti Rahvaerakond jäi valimistulemuselt kolmandaks. Esialgu jäi ta opositsiooni, kuid sama aasta sügisel moodustas ta koalitsioonis vasakerakondadega oma esimese valitsuse, mis juhtis riiki kuni 1920.aasta juulini. Tema  valitsuse ajal lõpetati edukalt Vabadussõda, sõlmiti Tartu rahu ning astuti esimesi samme normaalse riigikorralduse ülesehitamiseks. Juulis algas aga valitsuskriis, sest vasakpoolsed erakonnad otsustasid valitsusest lahkuda. Oma teise valitsuse pani kokku Jaan Tõnisson, ent seegi pidi enne aasta lõppu tagasi astuma. Jaan Tõnisson kandideeris aga edukalt Riigikokku ning oli selle I-V koosseisu liige.  Oma esimesel ametiajal riigivanemana parandas ta suhteid Rootsiga. Tema eesmärgiks oligi Eesti lähendamine Skandinaavia maadele, sest ta taipas, et Balti riikide omavaheline liit jääks välisjulgeoleku tagamiseks liialt nõrgaks. Rootsi ei olnud liidust Eestiga reaalselt huvitatud ning hilisemad valitsused asusid otsima hoopis Poola toetust. Lõpptulemuseks oli see, et tuge ei saadud kusagilt ning Eesti pidi leppima nõrga ja lõdvalt seotud Balti Liiduga. 1932.aastal tähistati erilise pidulikkusega Tartu Ülikooli 300. juubelit. Selleks puhuks kutsuti külla ka Rootsi kroonprints Gustav Adolf (hilisem kuningas Gustav VI Adolf), kes sai arheoloogina ka Tartu Ülikooli audoktoriks. 1930.aastate alguses oli Eesti tõsises sisepoliitilises kriisis, sest ülemaailmne majanduskriis oli Eestit tabanud eriti rängalt. Sellelt pinnalt võrsus ka rahva hulgas kiiresti populaarsust kogunud Vabadussõjalaste liikumine, mis nõudis Eesti poliitilise korralduse radikaalset muutmist. 1932.aastal ühinesid Jaan Tõnissoni Rahvaerakond, Kristlik Rahvaerakond ja kunagi Jüri Vilmsi poolt loodud Eesti Tööerakond Eesti Rahvuslikuks Keskerakonnaks, mille juhtimist jätkas Jaan Tõnisson. 1933.aasta mais, kui mitu valitsust ei olnud suutelised toime tulema majanduskriisiga, otsustas Riigikogu esimehe ametit pidav JaanTõnisson lõpuks ise proovida Eestit sellest välja tuua. Selleks oli vaja devalveerida Eesti kroon, mis tekitas paljudes põllumeestes ning vasakpoolsetes vastuseisu. Jaan Tõnissoni valitsus devalveeris krooni, kuid sattus seejärel konkurentide terava kriitikatule alla. Poliitiline elu oli väga agressiivne, toimus lööminguid erinevate parteide esindajate vahel ning moodustati koguni paramilitaarseid ühinguid. Et see hakkas ohustama Eesti riigikorda, oli ta sunnitud riigis välja kuulutama kaitseseisukorra, millega parteide löögirühmad laiali saadeti ning valitsuse kritiseerimist ajakirjanduses piirati. Sisepoliitiline olukord rahunes tunduvalt. Oktoobris 1933.aastal toimus rahvahääletus, kus vabadussõjalaste konstitutsiooniettepanek kindlalt võitis. Võimule sai Konstantin Pätsi kuues valitsus. Päts peatas Riigikogu tegevuse ning 1935.aastal ka erkondade tegevuse. Jaan Tõnisson kritiseeris neid ja teisi ebademokraatlikke samme Postimehes korduvalt ning see tõigi kaasa temalt lehe äravõtmise 1935.aasta juulis. Tegelikult soovis Päts lahti saada oma autoriteetseimast oponendist. Poliitikast ja ajakirjanduselust lahkuma sunnitud Jaan Tõnisson sai Eesti Ühistegevusliidu toel tööd Tartu Ülikoolis ühistegevuse professorina. 1936.aastal esitasid endised riigivanemad Jaan Tõnisson, Jaan Teemant, Ants Piip ja Juhan Kukk märgukirja, milles heitsid Konstantin Pätsile ette demokraatliku riigivalitsemise kaotamist ning nõudsid Riigikogu ja erakondade tegevuse taaslubamist ning teiste kodanikuvabaduste taastamist. Kuna nelja riigivanema märgukiri ei saanud Eestis tsensuuri tõttu ilmuda, ilmus see Soome ajalehes Helsingin Sanomat. Konstantin Päts muutis oma senist valitsemiskorraldust veidi demokraatlikumaks, kuid erakondade tegevust ei taastatud. Jaan Tõnissonile siiski Riigikokku kandideerimisel takistusi ei tehtud ning ta osutuski valituks. Ta seati koguni üles presidendikandidaadina, kuid kaotas valimistel ettearvatult Pätsile. Hiljem oli ta riigikaitsekomisjoni liikmeks. 

Jaan Tõnisson oli abielus Hildegard Hilda Tõnissssoniga. Peres kasvas viis last. 

1940.aasta suvel algatas ta ulatusliku aktsiooni, organiseerides üle maa vastaskandidaatide esitamist kommunistlikele kandidaatidele nõukogude nukuparlamendi valimistel. Nõukogude võimud olid sunnitud vastaskandidaadid valimistelt jõuga eemaldama, demonstreerides sellega maailmale oma ebademokraatlikku olemust. Ta püüdis ka  mõjutada president Konstantin Pätsi kasvõi sümboolselt nõukogude sissetungijale vastupanu osutama, kuid president oli juba otsustanud vastupanuta alistuda. 1940.aasta detsembris arreteeriti  Jaan Tõnisson NKVD poolt ning viidi Tallinnasse Pagari tänavale, kus teda kuni 1941.aasta aprillini korduvalt üle kuulati. Tõenäoliselt saigi vankumatus talle saatuslikuks, sest kõige tõenäolisemalt hukati ta koos mitme teise Eesti poliitikuga 3.juuli paiku 1941.aastal Tallinnas. Tegelikult pole aga tema elu kohta alates sama aasta aprillist kindlaid andmeid ja mitmed inimesed on väitnud, et nägid teda sõja ajal Nõukogude tagalas ja isegi veel 1940.aastate lõpul Tartus (Aarne Ruben. "Vares-Barbaruse valitsus" Tallinn, SE&JS 2001 ISBN 9985-854-36-5 (köites); lk 18).
 Vaatamata,või tänu oma märtrisurmale on Jaan Tõnisson Eesti rahva jaoks legend. Tema aateline poliitika innustas terveid põlvkondi ka kõige raskemal venestusperioodil 1970-80ndatel aastatel seisma vastu survele ning jääma oma vaimus vabaks. Tema kohusetunne ning nõue tegevusele kohustas järgnevaid põlvkondi võitlusele Eesti iseseisvuse taastamise eest.
1991.aastal asutati Jaan Tõnissoni Instituut, mis tegeleb Eesti kodanikuühiskonna, kultuuri ja hariduse edendamisega. 2001.aastal püstitati Tartusse ka Jaan Tõnissoni mälestussammas. Tartus asub ka Jaan Tõnissoni nimeline tänav.
28.novembril 2017.aastal avati Jaan Tõnissonile Kuulsuste Künkal kenotaaf.  See rajati 2013. aasta kavandivõistluse võidutöö, KUU Arhitektide loodu järgi, mis kujutab endast pikka keskelt murdunud lainet. Töö autorid on Joel Kopli, Koit Ojaliiv, Juhan Rohtla ja Eik Hermann. Kenotaafi valmistas ja paigaldas Risto Tali Eesti Kunstiakadeemiast ning Rait Siska ja Ivo Tšetõrkin MTÜst Porta Longi Montis. Ettevõtmise algatas ja korraldas MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum Riigikantselei ja paljude annetajate toel.
Andmed: EBL, Tartu, 1926-1929; EBL täiendusköide, Tallinn, 1940; Jaan Tõnisson
“Kõlblus ja rahvuslus”, Tartu, 2010; Jaan Tõnisson „Riigivanem“, Tartu, 2011;
.kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=232&table..; Eesti ajalugu elulugudes: 101 tähtsat eestlast. Tallinn: Olion, 1997; www.jti.ee/et/instituudist/jaan-tonisson/; ttps://www.tuglas.fi/katse_näha_jaan_tõnissoni;

 Loe lisaks...

Jaan Teemant (1872 – 1941?) poliitik ja advokaat
Sündinud 24.septembril 1872   Vigala vallas
Surnud 24.juulil 1941? Tallinnas?
Sündis Vigala vallakirjutaja Aadu Teemanti esimese lapsena Illustes. Tema lapsepõlv möödus aga Kohila lähedal, kuhu tema vanemad olid talu ostnud. Tema perekond oli majanduslikult piisavalt heal järjel, et võimaldada tal õppima asuda Hugo Treffneri eragümnaasiumi Tartus, mille ta 1893.aastal lõpetas ja asus mõne aja pärast Peterburi ülikooli õppima õigusteadust. Seega oli tema haridustee Eesti rahvusliku liikumise tegelaste enamikust, kes omandasid kõrghariduse Tartu Ülikoolis, erinev. Kuid hoolimata sellest, et ta veetis oma ülikooliaastad Vene impeeriumi pealinnas, asus ta selle lõpetamise järel 1901.aastal advokaadina tööle Tallinnas. Tänu aktiivsele tegutsemisele eestlaste huvides õnnestus tal pärast 3-aastast advokaaditööd kergesti saada linnavolikokku valitud. Alates 1901.aastast Tallinnas juristina tegutsedes saavutas ta kiiresti kuulsuse, sest kaitses Eesti talupoegi protsessides mõisnike vastu ja kritiseeris baltisakslaste privileege ning üleolevat hoiakut eestlaste suhtes. Ta liitus Konstantin Pätsi Teataja rühmitusega ning sai sealt ilmselt olulisi sotsialistlikke mõjutusi. Tänu oma populaarsusele eestlaste seas, sai temast 1904.aastast Tallinna volikogu liige, kellena ta jätkas aktiivselt eestlaste õiguste eest seismist. Ta paistis silma suure poliitilise aktiivsusega, kui puhkes 1905.aasta revolutsioon. Ta organiseeris märgukirjade saatmist valitsusele ning nõudis 1.mail toimunud meeleavalduse vägivaldse laialiajamise tagamaade uurimist. Revolutsiooni käigus tema vaated üha radikaliseerusid, ta liitus sotsiaaldemokraatidega, ehkki ei nõustunud nende kõige radikaalsemate nõudmistega. Talupoegade kaitsjana oli tal aga väga suur moraalne autoriteet. Tänu sellele, et ta oli formaalselt radikaalide kõige esimene mees, hakkasid tema vastu peagi huvi tundma ka politsei ning isegi siseminister Durnovo. Ta mõisteti 1905.aasta lõpul mässu õhutamise pärast surma, kuid tal õnnestus õigeaegselt põranda alla minna. Hiljem lahkus ta maalt ja elas eksiilis Šveitsis. 1908.aastal tühistati talle määratud surmanuhtlus. Tema ja Konstantin Pätsi surmanuhtluste tühistamise asja ajas aktiivselt Eesti advokaat Jaan Poska. Ta otsustas Eestisse tagasi tulla. Kuid ta tagasi jõudis, ta vangistati ja saadeti enam kui kaheks aastaks kindlusvanglasse, millele järgnes umbkaudu sama pikk asumine Põhja-Venemaal Arhangelski kubermangus. Seejärel sai ta naasta Tallinna ning jätkata oma advokaadikarjääri. Kuni Veebruarirevolutsioonini hoidis Jaan Teemant madalat profiili ja tegutses vaid advokaadina. Ta valiti Eesti Ajutise Maanõukogu ehk Maapäeva liikmeks. Tema poliitilisi seisukohti olid eelnevad üleelamised muutnud tunduvalt mõõdukamateks ning sotsialistide asemel kuulus ta Konstantin Pätsi juhitavasse paremtsentristlikku blokki, mis hiljem moodustas agraarpartei Eesti Maaliit. Ta nimetati ta Eesti Vabariigi esimeseks riigiprokuröriks. Ta korraldas 1919.aasta veebruaris Saaremaal puhkenud mässu uurimist. Hiljem heideti seda talle Nõukogude valitsuse poolt karmilt ette. Ta valiti Maaliidu nimekirjas Asutavasse Kogusse ning ta loobus riigiprokuröri ametist. Parlamendis võttis ta osa agraarreformi koostamisest. Kui sõda lõppes,  loobus ta poliitiku ametist ning naasis advokaaditöö juurde. Temast sai Vannutatud Advokaatide Nõukogu esimees ehk Eesti advokaatide eestkõneleja. Poliitikasse naasis ta 1923.aastal, kui sai II Riigikogu liikmeks ja liitus Põllumeeste Koguga. Seejärel osales ta kõigi Eesti seadusandlike kogude töös kuni Vaikiva ajastuni. Et Põllumeeste Kogusid esialgu juhtinud Konstantin Päts 1920.aastate keskel ajutiselt poliitikast taandus, siis jäi partei juhtimine ennekõike Jaan Teemanti õlule. Tema juhtimisel oli partei küllaltki edukas ning tal õnnestus riigivanemana juhtida koguni kolme järjestikust valitsust, mille kõigi ametiaeg kokku siiski ei ületanud kahte aastat. Ehkki tema valitsusse suhtuti üldiselt negatiivselt, ei mõjutanud see Jaan Teemanti enda reputatsiooni. Veel samal aastal valiti ta Tartu Ülikooli audoktoriks. Ta oli ka korp! Rotalia liige. Riigivanemana osales ta ka Tartu Ülikooli 300. aastapäeva pidustustel. Demokraatia pooldajana distantseerus Jaan Teemant Vaikiva Ajastu kehtestanud Konstantin Pätsist ja kritiseeris juba valitsuse ebademokraatlikke samme. Hiljem kaitses ta advokaadina vabadussõjalasi ja teisi autoritaarse valitsusega vastuollu sattunud tegelasi. Seetõttu oli ta võimule pinnuks silmas ning mais 1936.aastal pidi ta ise kohtu all tunnistusi andma, kuna vapsid olid tema nime kasutanud ülestõusule kutsuvatel lendlehtedel. 1936. aastal esitasid endised riigivanemad Jaan Tõnisson, Jaan Teemant, Ants Piip ja Juhan Kukk märgukirja, milles heitsid Konstantin Pätsile ette demokraatliku riigivalitsemise kaotamist ning nõudsid Riigikogu ja erakondade tegevuse taaslubamist ning teiste kodanikuvabaduste taastamist.Kuna nelja riigivanema märgukiri ei saanud Eestis tsensuuri tõttu ilmuda, ilmus see Soome ajalehes Helsingin Sanomat.
Kuni Nõukogude okupatsioonini tegutses Teemant vandeadvokaadina, poliitikasse ei kippunud ta ka pärast 1938.aastat. 1939.aasta sügisel määrati ta aga baltisakslaste ümberasumisest tulenevaid probleeme lahendavasse Eesti-Saksa segakomisjoni, mille liikmena ta tegutses kuni 1940.aasta juulini. Ta vangistati Nõukogude võimude poolt 20.juulil 1940.aastal ning teda kuulati järgneva seitsme kuu jooksul korduvalt üle. Teda süüdistati töörahva rõhumises, mõisnike ja vabadussõjalaste toetamises ning mõistagi ei meeldinud kommunistidele ka tema tegevus Vabadussõja-aegse riigiprokurörina. Ent punaseid huvitas Jaan Teemanti puhul ennekõike tema isikliku vara omastamine. Kui nad sellega 1941.aasta veebruariks hakkama said, lõppesid ka ülekuulamised. Kohtus kaitses Jaan Teemant end ise, juristina lammutab ta aga kõik tema vastu suunatud süüdistused. Aga Nõukogude võim mõistis ta ikka süüdi ja teda karistati 10-aastase vabadusekaotusega. Tema edasise elukäigu kohta kindlamad andmed puuduvad.   

Jaan Teemant oli kaks korda abielus, tema  teine abikaasa oli esimene eestlannast meditsiinidoktor Alide-Emilie Poom.
Jaan Teemant ei armastanud filmimist, kaameramehed ajas ta lausa minema.
28.novembril 2017.a. avati Jaan Teemantile Kuulsuste Künkal kenotaaf.  See rajati 2013. aasta kavandivõistluse võidutöö, KUU Arhitektide loodu järgi, mis kujutab endast pikka keskelt murdunud lainet. Töö autorid on Joel Kopli, Koit Ojaliiv, Juhan Rohtla ja Eik Hermann. Kenotaafi valmistas ja paigaldas Risto Tali Eesti Kunstiakadeemiast ning Rait Siska ja Ivo Tšetõrkin MTÜst Porta Longi Montis. Ettevõtmise algatas ja korraldas MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum Riigikantselei ja paljude annetajate toel.
Andmed: EBL, Tartu, 1926-1929; EBL täiendusköide, Tallinn, 1940; maaleht.delfi.ee/news/eestielu/.../jaan-teemant-tallinna-linnavolikogust-talupidajaks?id; Eesti ajalugu elulugudes: 101 tähtsat eestlast;  

 Loe lisaks...

Jüri Jaakson (1870 – 1942) VR III/1, poliitik ja riigivanem 16.12.1924 – 15.12.1925
Sündinud 16.jaanuaril 1870 Saarepeedi vallas
Surnud 20.aprillil 1942 Sevurallag, Sverdlovski oblastis
Sündis Viljandimaal Kokaviidikal, hilisemas Uue-Võidu vallas. Ta oli oma vanemate Ado ja Mari kuues laps (peres neli tütart ja kaks poega). 1885.aastal pidi ta tegema oma kooliteel vaheaja ja tegi kodutalus talutöid, kuna isa Ado suri. Tema vennal Jaanil oli haruldast tulevikku nägevat meelt ja ta nõustus Jüri saatmisega Tartusse Hugo Treffneri kooli. Ta lõpetas Tartu Ülikooli juristina 1896.aastal, saades ellu kaasa esimese järgu diplomi. Oli ta vandeadvokaadi abi Viljandis ja vandeadvokaat Riias. Pärast oma 65-sünnipäeva otsustas ta 1936.aastal asutada Treffneri gümnaasiumi juurde oma sihtkapitali. Oli ta Viljandi Põllumeeste Seltsi ja seltsi Koit esimees, Riia eestlaste karskusseltsi, Riia Eesti Seltsi Imanta, Riia Eesti Hariduse ja Abiandmise Seltsi juhatuse esimees, Eesti Aleksandrikooli kuratooriumi liige ja esimees, püüdes energiliselt muuta seda venekeelset linnakooli eesti õppekeelega põllutöökooliks. Oli Põhja Eesti Põllumeeste Keskseltsi esimees, Tallinna Majandusühisuse nõukogu esimees, Tallinna Linnapanga juhatuse liige. 1917.aastale järgnenud aastatel olid just Jaan Poska ja Jüri Jaakson need mehed, kes pidid Eesti riigi sündimise eel ja ajal seisma hea selle eest, et tõestada nii seespool kui väljapool tulevase Eesti riigi piire, et Eesti mehed on võimelised ise riigi juhtimisega hakkama saama. Ta oli Eesti omariikluse esimeste kõige olulisemate ja keerulisemate otsuste tegemise juures. Talle pandi 1918.aasta Saksa okuptasiooni lõpul ülesandeks olla Ajutise Valitsuse peavolinik varade ülevõtmisel Saksa okupatsioonivõimudelt.  Olles olnud vahetult Eesti Vabariigi sünni juures, jääb Jüri Jaakson aktiivselt osalema poliitikas Eesti riigi kujunemiseaastatel. Eesti ühiskonda lõhestanud majandusliku vastasseisu ja poliitilise mässukatse järel oli just tema see mees, kes ühiskonna jälle kokku oskas liimida. Temast sai uue, kõiki parlamendierakondi ühendava valitsuse juht.  
Oli Ajutise Valitsuse ja Vabariigi Valitsuse kohtuminister. Ministrina  organiseeris ta meie kohtuasutuste võrgu, korraldas vanglate olukorda, täitis riigikohtuniku ülesandeid. Oli Asutava Kogu liige, I-IV Riigikogu liige, Eesti Panga president, Riigi Majandusnõukogu liige, Rahvuskogu liige ja Riiginõukogu liige. 
Jüri Jaakson vangistati NKVD poolt 14.juunil 1941 Tallinnas ning küüditati Siberisse. Ta  viibis Sosva vangilaagris, kus 71 aastane riigimees oli tunnistatud füüsiliseks tööks kõlbmatuks. 4.aprillil 1942.aastal Moskvas  toimunud erinõupidamise otsusega mõisteti Eesti Vabariigi riigimees  Jüri Jaakson surma ning 20.aprillil 1942.aastal hukati ta Venemaal Sverdlovski vanglas. Teda austatakse kui riigimeest, aga ka kui pikaajalist Eesti panga presidenti, kellele langes au olla meie riigi enamuse riigipangahoonete rajamise juures. Sageli unustatakse Jüri Jaaksoni puhul meenutada ning rõhutada, et üks olulisemaid hooneid, mis ta rajas, oli Riia Eesti Seltsi maja, kus asus ka eesti kool. On teada, et  tema jaoks oli kogu ta elu oluline haridus.  
28.novembril .2017.a. avati Jüri Jaaksonile Kuulsuste Künkal kenotaaf.  See rajati 2013. aasta kavandivõistluse võidutöö, KUU Arhitektide loodu järgi, mis kujutab endast pikka keskelt murdunud lainet. Töö autorid on Joel Kopli, Koit Ojaliiv, Juhan Rohtla ja Eik Hermann. Kenotaafi valmistas ja paigaldas Risto Tali Eesti Kunstiakadeemiast ning Rait Siska ja Ivo Tšetõrkin MTÜst Porta Longi Montis. Ettevõtmise algatas ja korraldas MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum Riigikantselei ja paljude annetajate toel.
Andmed: www.htg.tartu.ee/dokod/Jyri_Jaaksonist.html;  S.Kase „Eesti rahva teener Jüri Jaakson : [1870-1942]“ , Tallinn, 2005; EBL, Tartu, 1926-1929; EBL täiendusköide, Tallinn, 1940; J.Valge „Mõjukad Eesti majandusmehed: Jüri Jaakson, Joakim Puhk,  Otto Strandman.“, Akadeemia, Tartu, 2007/2008;

 Loe lisaks...

Ants Piip (1884- 1942) poliitik, diplomaat, jurist, riigivanem 20.12.1920-25.01.1921
Sündinud 28.veebruaril 1884 Tuhalaane vallas
Surnud  01.oktoobril 1942 Permi oblastis 
Ants (ka Anton või Hans) Piip Tuhalaanes Viljandimaal. Tema vanemad Jaan Piigert ja Ann Piip olid talunikud. Ema  Ann suri ja teda aitasid isal kasvatada lähisugulased. Pärast põhikooli lõpetamist asus ta õppima Kuldiga (toona Goldingeni) Õpetajate Seminari, mille ta lõpetas 1903.aastal. Sellele järgnesid kaks aastat köstri-kooliõpetajana Aluliinas (Aluksnes), misjärel ta naasis Eestisse ja oli õpetaja Kuressaare Nikolai kihelkonnakoolis ning Kuressaare Merekoolis. Kuressaares sooritas ta eksternina küpsuseksamid ja otsustas minna õppima Peterburi Ülikooli õigusteadust. Lõpetas Peterburi Ülikooli õigusteadlasena. Tema õppejõududeks olid parun Mihhail Taube, Venemaa silmapaistvamaid õigusteadlasi pärast Friedrich Fromhold Martensi surma, ja Franz von Liszt, kelle juures Berliinis õppis ta 1912.aastal. Pärast õigusteadlase kraadi saamist jäi ta edasi Peterburi, kus jätkas oma õpinguid ja oli õpetajaks Peterburi Jansoni kommertsgümnaasiumis. 1916.aastal lõpetas ta Peterburi õigusteaduskonna magistrikraadiga. Tema juhendajaks oli Aleksandr Pilenko, kes oli sealse rahvusvahelise õiguse õppetooli juhataja. Ta sai tööd eradotsendina, samuti oli ta Vene siseministeeriumi rahvuste departemangu ametnik ja töötas ka sõjaväeametnikuna Vene kohtuministeeriumi kohtu peavalitsuse teenistuses. Lisaks sellele oli ta tegev vandeadvokaadi abina.
Veebruarurevolutsiooni järel võitles ta koos teiste Eesti advokaatidega Peterburis Eestile autonoomia andmise eest. Esialgu lükati nende plaanid tagasi, kuid lõpuks see  õnnestus. Temast sai Eesti Ajutise Maanõukogu (Maapäeva) liige. Võttis osa ka Tööerakonna asutamisest.
Jaan Tõnisson ja Ants Piip saadeti esimeste Eesti välissaadikutena Rootsi. Seega läks Eesti esimene välissaatkond teele veel enne Eesti Vabariigi väljakuulutamist. Pärast seda, kui Saksamaa oli Eesti okupeerinud, alustasid välissaadikud võitlust Saksamaa huvide vastu ning leidsid Antandi riikide seas ka toetust: suures osas tänu Ants Piibu tegevusele tunnustas Suurbritannia 3.mail 1918.aastal de facto Eesti iseseisvust, peagi järgnesid talle ka Prantsusmaa ning Itaalia. Septembris 1918.aastal avaldas Ants Piip ajalehes The Contemporary Rewiev artikli, kus ta võrdles Eestit Belgiaga: sakslased olid ka seal rikkunud rahvusvahelist õigust. Ants Piip kiitis ka eestlaste kõrget haridustaset ning rõhutas vaprat võitlust iseseisvuse saavutamise nimel.  
Ta nimetati ta Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professori kohusetäitjaks, 1924.aastal aga korraliseks professoriks. Õppejõutöö kõrvalt ilmus tema sulest ka mitu rahvusvahelisele õigusele pühendatud teost, neist olulisim "Rahvusvaheline õigus", mis sisuliselt võttis kokku iseseisvusajal toimunud arengu selles valdkonnas. Kuulus ta Eesti välisdelegatsiooni Pariisi rahukonverentsil, mis tegutses seal ligi pool aastat ilma suuremate tagajärgedeta. Sellest hoolimata pandi seal paika suur osa Eesti välispoliitilisest orientatsioonist, mis oli üldiselt Briti-meelne. Oli Eesti esimene välisminister, kuid ta oli seda vaid poolteist kuud, sest toimus valitsuse vahetus. Seejärel sai temast Eesti delegatsiooni liige, osaledes Tartu rahukonverentsil, olles ka üks nendest, kes kirjutas alla "Eesti Vabariigi sünnitunnistusele". 1920.aasta kevadel sai Ants Piibust Eesti esindaja Suurbritannias, kuhu ta jäi sama aasta sügiseni. Seal esines ta kõnega Grotiuse Seltsis, kus kaitses teesi sellest, et riigi määrab pigem ära iseseisvaks kuulutamine kui teiste tunnustus. Muuhulgas toetus ta selle väite kaitsmiseks ka "oma kuulsa kaasmaalase" Friedrich Martensi sõnadele. 1920.oktoobrist sai Ants Piibust Eesti peaminister. Alates 1920.aasta detsembrist  kuni 1921.aasta jaanuarini oli ta riigivanem, olles esimene selle nimetuse kandja. Ühtlasi oli ta samal ajal ka sõjaminister. Pärast I Riigikogu valimisi sai temast taas Eesti välisminister, kelleks ta jäi kuni 1922.aasta novembrini. Oli mõnda aega ajalehe Vaba Maa peatoimetaja. Avaldas  Eesti, Vene, Prantsuse ja Inglise meedias  artikleid õigusteaduse, rahvusvahelise poliitika ja mereasjanduse alal. 1923.aasta lõpus sai temast Eesti esimene saadik Ameerika Ühendriikides. Ta sõlmis Eesti-USA sõpruslepingu. Vaikiva ajastu kehtestamise järel sai temast üks demokraatliku opositsiooni tegelasi. Ta püüdis välismaailmale jätta muljet, et Eestis toimunud riigipööre ei muutnud Eestit kuigivõrd autokraatlikuks. Oma valitsusevastast poliitikat sai ta ajada ennekõike Tartus.  
1936.aastal esitasid endised riigivanemad Jaan Tõnisson, Jaan Teemant, Ants Piip ja Juhan Kukk märgukirja, milles heitsid Konstantin Pätsile ette demokraatliku riigivalitsemise kaotamist ning nõudsid Riigikogu ja erakondade tegevuse taaslubamist ning teiste kodanikuvabaduste taastamist.
Kuna nelja riigivanema märgukiri ei saanud Eestis tsensuuri tõttu ilmuda, ilmus see Soome ajalehes „Helsingin Sanomat".
1938.aastal naasis Ants Piip laiemasse poliitikasse: temast sai Riigivolikogu liige. Sama aasta sügisel kuulutas Eesti end neutraalseks riigiks (Šveitsi eeskujul), sealjuures kinnitas Ants Piip oma parlamendikaaslastele, et see on 1907.aastal vastu võetud Haagi rahukongressi otsusega ehk rahvusvahelise õigusega igati kooskõlas.
Kui Nõukogude Liit nõudis Eestilt 1939.aasta septembris sõjaväebaaside rajamise lepingut, saadeti teiste hulgas asja Moskvasse arutama ka Ants Piip. Esialgu lootis ta, et Stalin peab oma lubadust ning jätab Eestile alles tema iseseisvuse, kuid hiljem muutus ta selle osas üha skeptilisemaks.
Pärast seda, kui Nõukogude Liiduga sõlmiti baasideleping, astus Eestis ametisse Jüri Uluotsa valitsus. Sinna kaasati ka mitmeid Pätsi võimuga varem rahulolematuid tegelasi, sealhulgas ka Ants Piip, kellest sai uuesti välisminister. Tema ametiaeg kestis kuni 21. juunini, mil Nõukogude survel asus ametisse Johannes Varese "rahvavalitsus". 
30.juunil 1941.aastal vangistati Ants Piip NKVD poolt ja saadeti vangilaagrisse Permi oblastisse. Seal suri ta ebainimlikes tingimustes juba 1.oktoobril 1942. aastal.
Ants Piip oli oluline tegelane mitmes valdkonnas: poliitikas, diplomaatias ja õigusteaduses.  Oli  Eesti peaministriks, hiljem korduvalt välisministriks,  oli riigivanem. Lisaks sellele oli ta sõjaeelse Eesti Vabariigi olulisim õigusteadlane, kes oli aastatel 1919-1940 rahvusvahelise õiguse professoriks. Teda võib lugeda ka eestikeelse rahvusvahelise õiguse kui teadusharu loojaks. Diplomaadina oli ilmselt tema olulisimaks ülesandeks olla esimene Eesti korraline esindaja Ameerika Ühendriikides aastatel 1923-1925. Diplomaatia alal kuulus  kõrgklassi. Vabadusrist III/1. 1939 Tuhalaane valla aukodanik.
Ants  Piip oli abielus  Benita  Piibuga. Peres kasvas poeg Ants Tõnis Piip. Perekond emigreerus Rootsi, hiljem siirduti mujale. Ants Piibu pojapoeg Erik Ants  Piip pöördus 21.sajandil tagasi elama Eestisse, teine poeg Toomas Henn elab Austraalias.
28.novembril 2017.aastal avati Ants Piibule Kuulsuste Künkal kenotaaf.  See rajati 2013.aasta kavandivõistluse võidutöö, KUU Arhitektide loodu järgi, mis kujutab endast pikka keskelt murdunud lainet. Töö autorid on Joel Kopli, Koit Ojaliiv, Juhan Rohtla ja Eik Hermann. Kenotaafi valmistas ja paigaldas Risto Tali Eesti Kunstiakadeemiast ning Rait Siska ja Ivo Tšetõrkin MTÜst Porta Longi Montis. Ettevõtmise algatas ja korraldas MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum Riigikantselei ja paljude annetajate toel.
Andmed:EBL, Tartu, 1926-1929; EBL täiendusköide, Tallinn, 1940;P.Pärna „Ants Piip. Õiguse jõud“, Tartu, 2007.;  Ed.Laaman „Eesti iseseisvuse sünd“, Tartu, 1936; ekspress.delfi.ee/areen/ants-piip-oiguse-joud?id=69159133; entsyklopeedia.ee/artikkel/piip_ants; www.sirp.ee › Artiklid › Sotsiaalia; L.Aarma „Ants Piip kasvas üles isakodus“, Akaeemia nr/, Tartu, 2015; Ajaloolaselt A.Kitselt (neiuna Piigert) isikl. saadud andmed; 

 Loe lisaks...

Friedrich Karl Akel (1871 –  1941) poliitik, riigitegelane, 26.03.1924-16.12.1924 riigivanem ja sporditegelane
Sündinud  5.septembril 1871 Kaubi vallas
Surnud  03.septembril 1941 Tallinnas 
Sündis Halliste kihelkonnas. Isa Juhan Akel ja ema Kärt Akel (sündinud Risso) olid Kaubi karjamõisa omanikud. Õppis aastatel Viljandi elementaarkoolis, kus tema õpetajaks oli kirjanik Friedrich Kuhlbars. Järgnesid õpingud Viljandi kreiskoolis, Tartu Aleksandri gümnaasiumis ja Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas. Üliõpilasena uuris ta pidalitõbe Saarde kihelkonnas ja sai oma uurimuse eest kuldauraha. Ta oli 1906.aastal korporatsiooni Fraternitas Estica asutaja. Töötanud ülikooli polikliinikus assistendina, oli ta Riias Reimersi silmakliinikus arst, teenis sõjaväearstina Varssavis, täiendas end Berliinis, Prahas ja Leipzigis. Töötas arstina Tallinnas. Mobiliseerituna Vene–Jaapani sõtta oli ta silmaarst sõjaväehospidalis. 1907.aastal oli ta üks Eesti arstide silmakliiniku asutajatest ning 1912.aastal rajas Tallinnasse oma silmakliiniku. Osales innukalt mitmete seltside, ühingute ja erakondade tegevuses. Poliitilist tegevust alustas ta Jaan Tõnissoni juhitud Eesti Rahvameelses Eduerakonnas ning kuulus Kristlikku Rahvaerakonda. Ta alustas riigimehe karjääri aastail 1922–1923 saadikuna Soomes. Oli välisminister. 1924.aastal oli riigivanem, juhtides koalitsiooni, kuhu kuulusid Kristlik Rahvaerakond, Rahvaerakond ja Tööerakond. Selle valitsuse saavutuseks oli Eesti rahanduse tugevdamine. Tema riigivanema perioodile langes 1.detsembril toimunud kommunistliku riigipöörde katse, mille esimestel tundidel rünnati riigivanema residentsi Toompeal.  Pärast riigipöördekatse mahasurumist andis ta võimu üle Rahvusliku Ühtsuse valitsusele.
Oli aastatel 1923–1928 II–III Riigikogu liige, oli Rahvuskogu II koja liige ja I Riiginõukogu liige. 1939.aastal määrati ta Esimese Eesti Põlevkivitööstuse juhataja asetäitjaks. 5.mail 1924.aastal valiti parajasti välisminister olnud Friedrich Akel Eesti Olümpiakomitee esimeheks. Sportlikku tegevust alustas ta sajandi algul Tallinnas. 1907.aastal valiti ta Tallinna Kalevi esimeheks. 1924.aastal sai ta Eesti Olümpiakomitee esimeseks esimeheks. Olümpiakomitee algaastail andis suurepärase diplomaadina hinnatud Karl Akel märkimisväärse panuse Eesti Olimpiakomitee käivitamisse. Just tema isiklikud kontaktid ja sidemed kõrgema seltskonnaga aitasid kindlustada olümpiakomitee materiaalset seljatagust ka kõige raskematel aegadel, vahetult enne 1924.aasta Pariisi mänge. Ta loobus ta Eesti esindaja tööst ROK-is, mida oli teinud aastatel 1928-1932.

Karl Akel  oli Kotkaristi I klassi teenetemärgi aastal 1935ja  Valgetähe I klassi teenetemärgi aastal 1938 kavaler. 

Nõukogude okupatsioonivõimud vahistasid eaka riigimehe 17.oktoobril 1940.aastal ja lasksid pärast pidevaid ülekuulamisi SARK-i vägede sõjatribunali poolt 2.juulil 1941.aastal langetatud kohtuotsuse põhjal 3. juulil 1941.aastal kell 01.00 maha. Talle esitatud süüdistuses oli kirjas: "F. Akeli kui valitsusjuhi poolt võeti vastu rida erakorralisi seadusi, mis olid suunatud kommunistide ja revolutsiooniliselt meelestatud tööliste vastu – relvastatud detsembriülestõusu mahasurumiseks."

Friedrich Karl Akeli haua asukoht ei ole teada.
28.novembril 2017.aastal avati Friedrich Karl Akelile Kuulsuste Künkal kenotaaf.  See rajati 2013. aasta kavandivõistluse võidutöö, KUU Arhitektide loodu järgi, mis kujutab endast pikka keskelt murdunud lainet. Töö autorid on Joel Kopli, Koit Ojaliiv, Juhan Rohtla ja Eik Hermann. Kenotaafi valmistas ja paigaldas Risto Tali Eesti Kunstiakadeemiast ning Rait Siska ja Ivo Tšetõrkin MTÜst Porta Longi Montis. Ettevõtmise algatas ja korraldas MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum Riigikantselei ja paljude annetajate toel.
Andmed: EBL, Tartu, 1926-1929; EBL täiendusköide, Tallinn, 1940; T. Karuks, 101 Eesti spordilugu. Tallinn, 2011; https://www.president.ee/et/eesti-vabariik/eesti...karl-akel/layout-headofstate.html; entsyklopeedia.ee/artikkel/akel_friedrich;

 Loe lisaks...

Juhan (Johann) Kukk  (1885 – 1942) VR III/1 oli Eesti poliitik, ettevõtja,  riigivanem 21.11.1922 - 02.08.1923
Sündis  13.aprillil 1885 Salla vallas
Surnud 04.detsembril 1942 Arhangelski oblastis
Sündis Käru külas Virumaal talupidajate peres.Tema koolitee algas 1893.aastal Salla-Käru vallakoolis. Väike-Maarja kihelkonnakooli õppekava läbis ta aastaga. Pärast enesetäiendamist õppis Tartu reaalkoolis. Poliitikasse sekkus ta juba Tartus õppimise ajal, osaledes Noor-Eesti liikumises, noorte rahvuspoliitilises organisatsioonis Eesti Külvaja ja ka 1905.aasta revolutsioonilises liikumises. Pärast Tartu reaalkooli lõpetamist astus ta Riia Polütehnlise Instituudi kaubandusosakonda, täiendas end Saksamaal ja lõpetas instituudi 1910.aastal I järgu diplomiga. Seejärel töötas ta mitmetes rahandusega seotud ametites: Tartu I Laenu ja Hoiu Ühisuse asjaajaja,  Ühistegevuslehe väljaandja ja toimetaja, Ühistegevuse Büroo juhataja, Ühistegevuse Edendamise Seltsi esimees. I Maailmasõja ajal oli ta Eestimaa Toitluskomitee liige. Tema aktiivsema poliitilise elu periood seostub Eesti Vabariigi loomisega ja noore riigi esimeste aastatega. Ta oli Tallinna Eesti Liidu ja Ajutise Maanõukogu liige, lisaks Maavalitsuse rahaasjanduse osakonna juhataja. Koostas Iseseisvusmanifesti teksti, mis 24.veebruaril 1918.aastal Tallinnaas ette loeti. Kuulus Jüri Vilmsi ja Konstantin Pätsi kõrval ka Eesti Päästekomiteesse. Tema suureks teeneks on Eesti rahasüsteemile aluse panemine, viis sisse Eesti oma raha, Eesti marga. Vabadussõja aegadel jäi suures osas 33-aastase Juhan Kuke õlgadele Vabadussõja rahastamine. Tegevpoliitikat jätkas ta Ants Piibu ja  Konstantin Pätsi valitsustes kaubandus-tööstusministrina. Oli Riigikogu esimees. 1922.aasta novembrist kuni 1923.augustini oli Juhan Kukk aga ise riigivanemana laiapõhjalise valitsuse (Tööerakond, Põllumeeste Kogud, Rahvaerakond) eesotsas. Ta pani aluse ka Eesti Pangale. Oli Rahvapanga juhatuse esimees, oli Eesti Panga direktorina Strandmani poolt käivitatud Eesti raha ja majanduse stabiliseerimisele suunatud reformide elluviimisel üheks võtmeisikuks.
1923.aastal asus ta perekonnaga elama Tallinn-Nõmmele. Oli ta üks Nõmme majaomanike Panga asutajaid, olles selle nõukogu esimees ja samal ajal Nõmme Kindlustusseltsi esimees.
Oli Nõmme linnavolikogu liige. Olles Tallinna Rotary Klubi üks loojaid ja International peaesindaja Balti riikides asutati tema initsiatiivil Nõmme Rotary Klubi, kolmas Eestis peale Tallinna ja Tartu klubide. Oli Eesti Ühistegelise Liidu nõukogu esimees, Tarvitajateühisuse Oma juhatuse, hiljem nõukogu liige, Eesti Tarvitajateühisuste Keskühisuse direktor, mõnda aega ka selle nõukogu esimees.
Aktiivse ettevõtja ja majandustegelasena jõudis Juhan Kukk palju: AS Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabriku (Balti Manufaktuur) juhatuse esimees, AS Kreenbalt direktor, Riigi Turbatööstuse nõukogu esimees, Börsikomitee abiesimees ja Kaubandus-Tööstuskoja pankadesektsiooni esimees, Kaubandus-Tööstuskoja juhatuse liige suurtööstuse sektsiooni esindajana, Üleriigilise Tekstiilitöösturite Ühingu esimees. Oli ka Tartu Ülikooli krediidi- ja tööstuspoliitika õppeülesande täitja. Lisaks Eesti Suusaklubi esimees ja Eesti Kergejõustikuliidu esimees.
Parlamentaarse riigikorralduse veendunud pooldajana ei saanud ta leppida Eesti kaldumisega autoritaarsusesse. Ja nii oli ta ka 3.novembril 1936 Konstantin Pätsile, kui peaministrile riigivanema ülesannetes, üle antud nelja riigivanema ‒ Juhan Kuke, Ants Piibu, Jaan Teemandi ja Jaan Tõnissoni kirja üks autoritest.  
Akadeemiliselt kuulus ta algul korp! Vironia perre, kuid lahkus sealt ja asutas seltsikaaslastega 1909.aastal Riia Eesti üliõpilasseltsi Liivika.
Teenete eest Eesti Vabariigi loomisel oli Kukk autasustatud tsiviilteenete I järgu Vabaduse Ristiga (VR III/1).
Nõukogude Vene okupatsioonivõimud arreteerisid ta 16.oktoobril 1940. Järgnes tribunal ja otsus 8 aastat vangilaagrit. Seda aega polnud kohtualusel määratud ära kanda, sest ta suri 4. detsembril 1942.aastal Arhangelski oblastis Kargopollagis ja kadus nimetusse hauda. 26.oktoobril 1989.aastal „rehabiliteeriti“ Juhan Kukk nõukogude võimu poolt. Kogu okupatsiooniaja hoidsid nõmmelased korras Juhan Kuke perekonna matmispaika Hiiu-Rahu kalmistul.
MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi ja Riigikantselei koostöös paigaldati Tallinna Metsakalmistu Kuulsuste Künkale kenotaaf üheksale teadmata hauas puhkavale eesti riigivanemale, kelle hulgas on ka Juhan Kukk. Kenotaaf avati riikliku tseremooniaga ajaloolisel Maapäeva 100. aastapäeval 28.novembril 2017.aastal.
Andmed: Andmed:EBL, Tartu, 1926-1929; EBL täiendusköide, Tallinn, 1940;  Ed.Laaman „Eesti iseseisvuse sünd“, Tartu, 1936; E.Lees „Juhan Kukk“, Tallinn,  2015; 2016 ingliskeelne tõlge www.konstantinpaetsimuuseum.ee/Kukk-18-04-2015.doc; https://www.president.ee/et/eesti-vabariik/eesti...juhan...kukk/layout-headofstate.html; https://arvamus.postimees.ee/.../juhan-kukk-mees-kes-paastekomiteest-valja-langes; nommesonumid.blogspot.com/2010/04/nommelasest-riigivanem-juhan-kukk-125.html; https://muuseum.eestipank.ee/.../manifestist-pohikirjani-juhan-kuke-p.; E.Lees "Priius" nr.19, aprill, 2018;

Loe lisaks....

Heinrich Mark (1911 – 2004) poliitik, peaminister presidendi ülesannetes 01.03.1990-06.10.1992 eksiilis
Sündinud 01.oktoobril 1911 Krootuse (Kõlleste) vallas Võrumaal
Surnud 02.augustil 2004 Stockholmis
Sündis Otsa talus Võrumaal talunike peres. Õppis Karaski ja Kanepi algkoolis. Õpingud jätkusid Võru Õpetajate Seminaris ja Tartu Õpetajate Seminaris, mille ta lõpetas 1932.aastal. Õppis Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas ja astus üliõpilasseltsi Veljesto. Ta oli Üliõpilaskonna Edustuse abiesimees ja Eesti  Üliõpilasseltside Liidu esimees. Oli algkooliõpetaja Tartus. Ta oli Tartu linnavolikogu liige ja ka Jaan Tõnissoni usaldusmees-erasekretär. Peale Eesti okupeerimist Nõukogude punavägede poolt kandideeris ta Riigivolikogu valimistel Eesti Töötava Rahva Liidu vastaskandidaadina, kuid kõrvaldati kandidaatide nimekirjast. Oli kooliõpetaja ja vandeadvokaadi abi Tallinnas. 1943.aastal põgenes Soome, oli Eesti Büroo organiseerijaid ja ajalehe Malevlane peatoimetaja abi. Rootsis oli ta Riikliku Välismaalaste Komisjoni assistent, Eesti Komitee koolitoimkonna esimees. Tema esimesi ülesandeid oli eestikeelsete koolide organiseerimine. Oli Eesti Komitee büroojuhataja, abiesimees ja esimees, Eesti Rahvusnõukogu peasekretär. Ta on toimetanud ja  avaldanud mitmeid kirjutisi, ka ülevaate „Eesti vabariigi õiguslikust kontinuiteedist ja riigiorganite probleemist: Eesti vabariigi seisukohti“.
Eesti eksiilvalitsuses oli ta aastatel riigisekretär, peaministri asetäitja ja sõjaminister. Aastatel 1990-1992 oli ta  peaminister presidendi ülesannetes. Oma volitused andis Heinrich Mark oktoobris 1992.aastal Eesti Vabariigi Riigikogu ees üle presidendiks valitud Lennart Merile. Heinrich Marki suurim teene seisneb Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse hoidmisel eksiilis.
Tema pikaajalist ja viljakat tegevust tunnustati mitmete auavaldustega. Ta on Tartu Ülikooli õigusteaduse audoktor, Eesti Kirjanduse Seltsi auliige, Eesti Rahvusfondi kuldmärk, Poola Vabariigi I klassi kuldteenetemärk, Eesti Vabariigi Riigivapi II klassi teenetemärk.
 
Heinrich Marga viimane eluaasta oli raske, ta võitles parandamatu haigusega. Temast jäid maha abikaasa Alice ning arhivaarist poeg Peeter.
Heinrich Marga põrm tuhastati ja tuhk puistati Stockholmi Metsakalmistu mälestusmurule.
28.novembril 2017.aaastal avati Heinrich Margale Kuulsuste Künkal kenotaaf.  See rajati 2013.aasta kavandivõistluse võidutöö, KUU Arhitektide loodu järgi, mis kujutab endast pikka keskelt murdunud lainet. Töö autorid on Joel Kopli, Koit Ojaliiv, Juhan Rohtla ja Eik Hermann. Kenotaafi valmistas ja paigaldas Risto Tali Eesti Kunstiakadeemiast ning Rait Siska ja Ivo Tšetõrkin MTÜst Porta Longi Montis. Ettevõtmise algatas ja korraldas MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum Riigikantselei ja paljude annetajate toel.
Andmed:  „Tõotan ustavaks jääda....Eesti Vabariigi valitsus 1940-1992“, Tartu, 2004; epl.delfi.ee/news/eesti/suri-heinrich-mark?id=50989671; https://www.president.ee/et/eesti-vabariik/...heinrich-mark/layout-headofstate.html; epl.delfi.ee/news/eesti/aksel-mark-vend-heinrich-oli-sundinud-poliitikuks?id=50989996; https://www.postimees.ee/term/20717/heinrich-mark;

 Loe lisaks...

Ado Birk (ka Aadu, Aado, õigeusu ristinimi  Avdei või Avdi) (1883 – 1942) õigusteadlane ja poliitik.
Sündinud 14.novembril 1883 Tarvastu vallas
Surnud 02.veebruaris 1942  Sverdlovski oblastis, Sosva
Sündis  Viljandimaal Tarvastu vallas Suislepa külas. Õppis Suislepa külakoolis ja Tarvastu õigeusu kihelkonnakoolis, lõpetas Riia vaimuliku seminari ja Peterburi vaimuliku akadeemia. Asus õppima õigusteadust Tartu Ülikoolis, kust siirdus edasi Peterburi Ülikooli, täiendas end seejärel Leipzigi Ülikoolis. Peterburis oli ta Eesti Üliõpilaste Abiandmise Seltsi asutajaid, millest hiljem kujunes  Eesti Üliõpilaste Selts Põhjala ja tegi kaastööd ajalehele Peterburi Teataja. Töötas Tallinna Statistikabüroo juhatajana, oli vandeadvokaat Jaan Poska abi ja töötas advokaadina Tallinnas. Oli Tallinna linnavolikogu liige, osales aktiivselt seltside töös, eriti Tallinna Põllumeeste Seltsis ja Tallinna Vabatahtlike Tuletõrjujate Seltsis, mille esimees ta oli. Oli oli Maanõukogu Liige, selle ajutine sekretär ja esimees, kuulus Eesti Radikaaldemokraatliku Erakonna asutajate hulka, hiljem liitus Eesti Rahvaerakonnaga, oli Eesti Ajutise Valitsuse esindaja Helsingis. Ta oli Asutava Kogu valimiste peakomitee esimees, Asutava Kogu abiesimees  ja I Riigikogu liige.
Oli Eesti-Vene rahuläbirääkimiste esimees Pihkvas, välisminister Jaan Tõnissoni valitsuses. Ado Birk oli peaminister, kuid ei suutnud valitsust moodustada. Sisuliselt oli ta valitsus tegev 40 minutit: Asutava Kogu hääletamisest kuni tema teateni, et valitsus töötada ei saa ja soovituseni Tõnissonil uus valitsus teha. Oli Eesti saadik NSV Liidus, vahepeal ka välisminister. 1926.aastal langes Ado Birk nõukogude salateenistuse provokatsiooni ohvriks, kutsuti ametist tagasi, kuid keeldus Eestisse naasmast ja vabastati saadiku kohalt välisministri korralduste mittetäitmise tõttu. Nimelt oli Eesti saadik Ado Birk ühel 1926.aasta suvepäeval Moskva saatkonnast kadunud. Tema asemele määrati saadikuks Heinrich Laretei. Ado Birk`i kadumisest oli möödunud üheksa kuud, kui ta ilmus Norra saatkonda ja palus peavarju, teatades, et ta vangistati Moskvas OGPU poolt, kuid pääsenud märtsis 1927.aastal põgenema. Ta toodi Tallinna, kus oli eeluurimisvangistuses süüdistatuna riigireetmises, kuid mõisteti novembris 1927.aastal õigeks. Selgus, et ta polnud süüdi. Tegemist oli Nõukogude-poolsete fabritseeringutega. Seejärel taandus Ado Birk avalikust elust, tegutses ärimehe ja advokaadina Riias ja Tallinnas ning osales OÜ Baltfilm tegevuses; oli Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku oikumeeniline sekretär.
Peale  Eesti okupeerimist Nõukogude Venemaa poolt ta arreteeriti 14.juunil 1941.aastal Tallinnas ja saadeti Sosva vangilaagrisse Sverdlovski oblastis. Ta mõisteti surma, kuid suri enne otsuse täideviimist 2.veebruaril 1942.aastal.
 Ado Birk oli abielus Olga Birk`iga,  nende tütar Regina Birk oli arst, poeg Aadu Pirk oli ohvitser 45. Relva-SS Grenaderirügemendis.
 
28.novembril 2017.aastal avati Ado Birk`ile Kuulsuste Künkal kenotaaf.  See rajati 2013.aasta kavandivõistluse võidutöö, KUU Arhitektide loodu järgi, mis kujutab endast pikka keskelt murdunud lainet. Töö autorid on Joel Kopli, Koit Ojaliiv, Juhan Rohtla ja Eik Hermann. Kenotaafi valmistas ja paigaldas Risto Tali Eesti Kunstiakadeemiast ning Rait Siska ja Ivo Tšetõrkin MTÜst Porta Longi Montis. Ettevõtmise algatas ja korraldas MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum Riigikantselei ja paljude annetajate toel.
Andmed: EBL, Tartu, 1926-1929; EBL täiendusköide, Tallinn;1940, Ed.Laaman „Eesti iseseisvuse sünd“, Tartu, 1936; https://www.president.ee/et/eesti-vabariik/eesti...ado-birk/layout-headofstate.html; https://www.postimees.ee/23236/ado-birk-voeti-loplikult-eesti-riigipeade-seltskonda;
es-kus.ee/dramaatiline-provokatsioon-margit-mariann-koppel-jutustab-kuidas-eesti-v..entsyklopeedia.ee/artikkel/birk_ado; blog.vm.ee/2013/11/13/130-aastat-riigimees-ado-aadu-birki-sunnist/ kes-kus.ee/dramaatiline-provokatsioon-margit-mariann-koppel-jutustab-kuidas-eesti-v.. epl.delfi.ee/news/.../eesti-maanoukogu-esimees-ado-birki-sunnikoht-saab-malestuskivi?

 Loe lisaks....