Konstantin Päts (1874 – 1956) Eesti esimene president, ajakirjanik ja riigimees, Vabadusrist I/1. ja III/1

Konstantin Päts (1874 – 1956) Eesti esimene president, ajakirjanik ja riigimees, Vabadusrist I/1. ja III/1
Sünd. 23.02.1874 Tahkuranna v.
Surn. 18.01.1956 Buraševo, Kalinini obl. Venemaa
Konstantin Päts sündis Pärnumaal Tahkuranna vallas talupoja Jakob Pätsi teise lapsena. Konstantin Pätsi isa Jakob Päts oli pärit Heimtali vallast Viljandi lähedalt ja oli tubli ja kõikide poolt austatud ehitusmeister. Ta oli haritud mees, oskas nii saksa kui vene keelt ja oli alati valmis aitama talupoegi, kelledel oli mõisahärradega probleeme. Konstantini sündimise ajal oli perekond kaotanud suurema osa oma vanast jõukusest. Õppima hakkas Konstantin Tahkuranna apostliku õigeusu kihelkonna koolis. Vanemad kolisid Raeküla alevisse. Seal õppis Konstantin Nikolai koolis, edasi läks ta Riia vaimulikku seminari, kust ta lahkus ilma kooli lõpetamata ja läks edasi Pärnu Gümnaasiumi, kust ta järgmisel aastal ka küpsustunnistuse sai. Seejärel siirdus ta Tartu Ülikooli, kus asus õppima õigusteadust, sarnaselt suurele osale tolleaegsetest ärksamatest eestlastest. Et  Konstantin Päts oli aga õigeuskliku taustaga, siis eristus ta mõnevõrra enamikust teistest ega olnud näiteks ka Eesti Üliõpilaste Seltsi liige. Kuigi aktiivselt ta ülikooli ajal avalikus elus ei osalenud. 1898. aastal lõpetas ta ülikooli juurakandidaadi kraadiga ning oli seejärel aasta sõjaväeteenistuses Pihkvas, kus sai lipnikuks. 1900. aastal kolis Konstantin Päts Tallinna, kus ta sai tööd vannutatud advokaadi J.Poska abilisena, 1901. aasta novmbris asus Konstantin Päts aga toimetama Tallinna esimest eestikeelset päevalehte Teataja. Idee selleks oli talle andnud muide kirjanik Ed.Vilde. Trükikoja omanikuks, kus lehte tükkima hakati, oli aga hilisem sotsiaaldemokraat Mihkel Martna. Ja toimetuse raudvaraks kujunes hilisem enamlane Hans Pöögelmann. Teatajast sai 1905. aasta eel üks radikaalsemaid ajalehti Eestis. Paraku siit tekkis ka terav konkurents Tartus ilmuva Postimehe ja selle väljaandja J.Tõnissoniga, mis andis tooni kuni 1940. aastani välja. Just tänu Teataja toimetuse tööle läks Tallinna linnavalitsemine 1904. aastal eestlaste ja venelaste liidu kätte. Konstantin Pätsist sai linnanõunik ja 1905. aastal ka linnapea abi. Osales 1905. a revolutsioonis, põgenes välismaale, mõisteti tagaselja surma. 1905-1906 pagulasena Šveitsis, 1906-1909 Soomes, 1908-1910 ajalehe Peterburi Teataja tegevtoimetaja. Naasis Tallinna, ilmus ise Tallinna kohtuniku ette ja kunagise Peterburi tööliste manifesti Teatajas trükkimise eest istus aasta Peterburi Krestõi vanglas. Abikaasa Wilhelmine suri samal ajal aga Šveitsi tiisikusehaigete sanatooriumis. Vanglast vabanenuna toimetas Konstantin Päts jälle (1911-1916) Tallinnas ilmuvat Tallinna Teatajat.1916. aastast aga oli ta  keiserliku armee teenistuses Tallinnas. Juulis 1917 oli Konstantin Päts Estonias peetud rahvuskongressi juhataja. Oktoobris 1917 sai ta aga juba maavalitsuse teiseks esimeheks (esimene Eesti valitsusjuht oli olnud Jaan Raamot). Alates 1917. aasta lõpust kuulus Konstatin Päts Maapäeva Vanematenõukokku, mis hakkas otsima võimalusi Eesti iseseisvaks kuulutamiseks. Vanematenõukogu moodustas juba sama aasta novembris Eestimaa Päästmise Komitee ehk Päästekomitee, mille esimeheks määrati Konstantin Päts, liikmeteks aga Jüri Vilms ja Konstantin Konik.1918. aasta alguseks asusid kõik Eesti erakonnad peale enamlaste toetama omariiklust. Kui Saksamaa Venemaa vastu uut pealetungi alustas, oli peagi selge, et ka Eesti ala langeb sakslaste kätte. Seetõttu otsustasid Eesti poliitikud võimude vahetust selleks ära kasutada, et iseseisev riik välja kuulutada. Sellega tegelesidki peamiselt Päästekomitee liikmed. Esimene katse seda Haapsalus Eesti polgu kaitse all teha ebaõnnestus, sest linn langes kiirelt sakslaste kätte. Pärnus õnnestus iseseisvusmanifest 23.02.1918.a. küll ette lugeda, ent see jäi pigem lokaalseks sündmuseks. Alles 24.02.1918.a. toimunud iseseisvuse väljakuulutamine Tallinnas omas reaalseid tagajärgi: ametisse astus Ajutine Valitsus, mille pea- ja siseministriks sai Konstantin Päts ja terve päeva oli võim Tallinnas eestlaste käes. Siis aga okupeerisid linna sakslased ja Ajutise Valitsuse tegevus peatus. Saksa okupatsiooni alguses sai Konstantin Päts poliitilist tegevust esialgu jätkata ning ta organiseeris protestikirjade kogumist Balti Hertsogiriigi moodustamise vastu. Kuid juunis ta vangistati ja saadeti vangilaagrisse Lätti, hiljem Poola. Vabanes peale  Saksamaa kapituleerumist. Naastes 1918. a. novembris Eestisse jätkas Konstantin Päts peaministri ülesannete täitmist. Oli selge, et Nõukogude Venemaa kavatseb Eesti vallutada. Valitsus pidi  otsustama, kas pidada nendega läbirääkimisi, või osutada relvastatud vastupanu. Oli selge, et enamlased ei  tunnusta Eesti iseseisvust. Konstantin Päts valis sõjalise vastupanu. Olles pea-, sise- ja kaitseminister, juhtis Konstantin Päts Eestit Vabadussõja esimeste kuude jooksul, kui Punaarmee pealetung peatati ja punased olid sunnitud Eestist taganema.Tal õnnestus saada ka välisabi: Eesti rannikut saabus kaitsma Briti eskaader, Soomest, Rootsist, Taanist ja muudest riikidest saabusid vabatahtlikud sõdurid. Kuid 1919. a. aprillis toimunud Asutava Kogu valimistel sai Konstantin  Pätsi Maaliit lüüa sotsialistlikelt erakondadelt ning ta pidi jätma valitsusjuhi ametikoha. Seejärel juhtis ta suurimat opositsioonilist erakonda. 1919. aasta järel oli Konstantin Päts olnud Asutava Kogu liige, hiljem Riigikogu liige. Tema poliitika muutus varasemast veelgi alalhodlikumaks, nõnda oli ta vastu radikaalsele maareformile, mis baltisakslastelt enamiku maadest ära võttis, samuti ei soovinud ta Landeswehri sõja puhkemist. Esimese Riigikogu valimistel saavutas Konstantin Pätsi erakond Põllumeeste Kogu küllaltki hea tulemuse ja nõnda õnnestus tal peaministrina moodustada Eesti esimene Riigikogu valitsus. Selle ametiaeg oli vaid poolteist aastat, kuid hiljem selgus, et enamik järgnevaid valitsusi ei pidanud vastu niigi kaua. Konstantin Päts seadis oma teise Riigikogu valitsuse eesmärgiks seaduste kogu põhjaliku ümbertöötamise, nõnda et Venemaa seaduste asemel oleksid Eesti enda omad. Kuid see valitsus püsis vaid pool aastat ning tõi kaasa ka Konstantin Pätsi pettumise suures poliitikas. Ta lasi end küll jätkuvalt valida Riigikokku, kuid loobus seitsmeks aastaks valitsusjuhi kohale pürgimast. Selle asemel tegeles ta üha aktiivsemalt äriga. Ta oli aastatel 1920-21 ja 1925-31 Tallinna Börsikomitee esimees ning tema rajatud oli ka Harju Pank. Lisaks oli tal mitmeid ärisidemeid Nõukogude Liiduga. Neid on mõned ajaloolased tõlgendanud kui nõukogudesõbralikkust, siiski ei ole need oletused kinnitust leidnud.  Tasub veelkord toonitada, et Konstantin Päts ei eristunud 1930. aastate Eesti poliitlava tegijate seas Nõukogude-sõbralikkuse või järeleandlikkusega: Pätsi-vastase legaalse opositsiooni – sotsialistide ja Jaan Tõnissoni liini – hoiakud Nõukogude Liidu suhtes olid järeleandlikumad kui autoritaarvõimul endal. Ajaloolased leiavad, et  hoolimata osalt ekslikest majanduspoliitilistest otsustest aastatel 1923–1924 ja 1931–1933 pole vaja kahelda Konstantin Pätsi kui poliitiku väljapaistvalt heades oskustes. Samuti pole kahtlust tema juhtivas rollis iseseisvuse saavutamise protsessis aastatel 1917–1920. Pärast pikka vaheaega otsustas Päts 1931. aastal taas valitsusjuhiks asuda. Vahepeal oli Eestitki tabanud ülemaailmne majanduskriis. Konstantin Pätsi valitsus püüdis sellest välja tulla, kuid ebaõnnestunult. Erakondadevahelised vastuolud üha suurenesid ning tekkis mulje, et Riigikogus ei suudeta enam midagi kasulikku korda saata, vaid see on muutunud mõttetuks vaidlusklubiks. Seetõttu tõusis kiiresti ka tugevat presidendivõimu nõudvate Vabadussõjalaste populaarsus. Esialgu oli Konstantin Päts täielikult sellise arengusuuna vastu, kaitstes aktiivselt kehtivat põhiseadust. 1932. aasta lõpuks polnud Eesti majanduslik olukord sugugi paranenud ning erkonnad olid kriisist väljumise üle vaieldes näiliselt lootusetult tülli läinud. Seetõttu otsustas Konstantin Päts proovida luua valitsust, millel oleks kogu Riigikogu konsensus ja mis ei tugineks otseselt parteide koalitsioonil. Sellisel valitsusel oli aga parlamentaarses riigis paratamatult nõrk mandaat ja see ei suutnud hoolimata heast tahtest midagi väga olulist kriisist väljumiseks korda saata. Võimalik, et just nüüd muutusid Konstantin Pätsi seisukohad ja ta hakkas uskuma, et Eesti riik ning rahvas on haiged ja neid saab ravida vaid autoritaarset võimu kehtestades. 1933. aasta sügisel astus tagasi Jaan Tõnissoni valitsus, mis oli devalveerinud krooni ning vastu võtnud ka muid ebapopulaarseid meetmeid majanduskriisist väljatulemiseks. Valitsus ei kukkunud seekord aga mitte parlamendisiseste vastuolude tõttu, vaid seepärast, et rahvahääletusel oli heaks kiidetud Vabadussõjalaste poolt ette pandud tugevat presidendivõimu ette nägev põhiseadus ja J.Tõnisson, kes oli sellele põhimõtteliselt vastu olnud, nägi seda umbusaldusavaldusena endale. Seejärel nõustus parlament Konstantin Pätsi ettepanekuga luua kuni uue põhiseaduse jõustumiseni parteideülene-valitsus. Sel ajal hakkas ka Eesti majanduslik olukord tasahilju paranema, seda tänu Tõnissoni ajal tehtud õigetele otsustele. Hoolimata sellest, et Konstantin Päts ei toetanud Vabadussõjalaste poliitilisi sihte, polnud uus põhiseadus talle erinevalt Tõnissonist otseselt vastuvõtmatu. 1934. aasta kevadel seadis ta enda kandidatuuri Andres Larka, August Rei ja Johan Laidoneri kõrval presidendivalimistel üles. 1934. aasta alguses oli selge, et põhiline võitlus ametikoha pärast puhkeb Larka, Laidoneri ja Pätsi vahel ning polnud sugugi selge, kes selle endale saab.1934.a.12.03. viisid Konstantin Päts ja Johan Laidoner läbi riigipöörde, millega peatati parlamendi ja erakondade tegevus ning kitsendati kodanikuõigusi. Ennekõike oli see aga suunatud vabadussõjalaste vastu, kelle organisatsioonid suleti, mitmed neist ka arreteeriti. Esialgu toetas enamik Eesti poliitikutest riigipööret, sest nad arvasid, et vastu võetud meetmed ongi ajutised ja mõeldud vaid Vabadussõjalastest tuleneva ohu vastu astumiseks. Võimupööre teostus V Riigikogu istungite ajal, kõigil oli ju tolkorral võimalus kaasa rääkida, aga Ilmar Raamot, kes koosolekut rõdult jälgis, kirjutab: «Ei juhtunud midagi. Kelleltki ei tõusnud protestihüüet või spontaanset tõotussõna – jätkata võitlust õigusliku korra ja rahva vabaduse eest. Rahva saadikud astusid vaikselt koduteele. V Riigikogu tegevus lõppes seega ilmetu allandmisega oma saatusele.» Riigikogu juhatus võttis aga vastu palka, lisatasusid ja korteriraha ka pärast seda. Tänu Riigikogu passiivsusele ja leplikusele asuti ajutist kaitseseisukorda pidevalt pikendama ning demokraatlikke institusioone ei taastatudki. Siiski polnud tegemist ka range diktatuuriga, sest teisitimõtlejaid ei hakatud represseerima. Küll aga keelati valitsuse kritiseerimine ja Konstantin Pätsi suurimalt poliitiliselt vastaselt Jaan Tõnissonilt võeti ära tema ajaleht Postimees. Konstantin Pätsi valitsusaeg autoritaarse riigivanemana kestis neli aastat. 1936. aastal korraldas riigivanem Konstantin Päts Rahvuskogu valimise, mis asus koostama uut põhiseadust. 1937. aastal sai see valmis. Selle kohaselt taastati Riigkogu kahekojalisena (Riiginõukogu ja Riigivolikogu näol) ning loodi tugeva keskvõimuga presidendi ametikoht. Erakondadel ei lubatud aga oma tegevust taastada ning parlamenti sai valida vaid üksikisikuid.1938. aasta märtsis toimusid Riigikogu ja seejärel ka presidendi valimised. 21.04.1938.a. kinnitati Konstantin Päts esimese Eesti Vabariigi presidendina ametisse. Oleks vale vaikida sellest, et Konstantin Pätsi see valitsusperoiood oli majanduslikult väga edukas. Eriti arenes põlekivitööstus ja ehitustegevus.  Asutati mitmeid uusi riiklikke ettevõtteid: tellisetehaseid Kundas,Sindis, Koplis;  tselluloosivabrik Kehras, ; briketitehas Tootsis. Kadus tööpuudus, Poolast toodi tööjõupuuduse leevevnduseks sisse põllutoöölisi, alustati Eestist väljarännanute  tagasijuhtimist kodumaale. Eksporttapamajad tsentraliseeriti ühiseks ettevõtteks Eesti Lihaeksport;  või ja munade väljavedu koondati  Piimaühisuste Keskliidu  Võieksport ja Eesti Munaeksport kätte. Arendati looduskaitset ja maa elektrifitseerimist, sõlmiti palju kaubanduslepinguid. Tihendati suhteid Balti riikide vahel. Põllumeeste eesotsas olnuna oli ta samuti väga mõjukas ja edukas. A-il 1919-1933 oli Konstantin Päts Kindlustusseltsi Eesti Lloyd esimees (vaheaegadega, kui oli Vabariigi Valitsuse liige), 1925-1929 Kaubandus-Tööstuskoja nõukogu esimees, a-st 1935 aunõunik, 1925-1936 Eesti-Soome-Ungari Liidu esimees, a-st 1936 auesimees, 1927-1937 sihtasutuse Fenno-Ugria esimees, oli Harju Panga nõukogu esimees, Tallinna Börsikomitee esimees. Pidas Kloostrimetsa talu Tallinna lähedal. Tema eeskujulik talu oli nii esindus-kui ka õppetalu. Konstantin Päts oli 1928 Tartu Ülikooli õigusteaduse, 1938 Tallinna Tehnikaülikooli tehnikateaduste ja Andhra ülikooli (Indias) audoktor. 1938 Loodusuurijate Seltsi, 1938 Õpetatud Eesti Seltsi, 1938 Loodusvarade Instituudi ja 1939 Eesti TA auliige, üliõpilaskorporatsiooni Fraternitas Estica auvilistlane, Tallinna, Narva, Pärnu ja Tartu linna ning Tahkuranna valla aukodanik. Vabadusrist I/1. ja III/1. Töid riigiõiguse ja poliitika alalt.
Riigivanemana elas Konstantin Päts Toompeal Pikal tn-l, oma talus ja suveresidents oli tal Oru lossis Toilas. 1901. abiellus ta Helma Wilhelmine Peediga. Neil oli kaks poega Leo ja Viktor. Kaasaegsed mäletavad, et Helma Päts oli ainukene naine, keda Konstantin Päts võttis tõsiselt ja kelle arvamusega ta arvestas. Konstantin hoidis ja hellitas oma peret. Kui kellelgi oli tarvis Pätsilt midagi saada, oli kõige targem Helma poole pöörduda. Helma suri 1910.a.Davosis tuberkuloosi. Ta maeti esialgu Kaarli kalmitule, 2009.a. aga sängitati tema põrm Metsakalmistule abikaasa  kõrvale. Lapsi kasvatas tema õde  prl. Johanna Peedi. 
Kui puhkes Teine maailmasõda, kuulutas Eesti ennast neutraalseks, kuid samas ei tehtud midagi, et oma neutraliteeti kaitsta. Konstantin Päts ja Vabariigi Valitsus otsustasid isegi osalisest mobilisatsioonist loobuda, et Nõukogude Liitu mitte ärritada. 1939. aasta veebruaris Eesti Vabariigi 21. sünnipäevale pühendatud kõnes avaldas president Konstantin Päts lootust, et kuna Eesti üheltki riigilt midagi ülekohtust ei nõua, siis õnnestub tal ka edaspidi rahus elada. Paraku oli NSVL juba otsustanud sõja algust ära kasutada selleks, et Balti riigid enda mõjuvõimu alla saada, 23. augustil sõlmitud Molotovi-Ribbentropi paktiga jagasid Saksamaa ja NSVL omavahel Ida-Euroopa ära. Septembris nõudis Nõukogude Liit Eesti territooriumile oma sõjaväebaaside rajamise lubamist, kuna too ei suutvat enda neutraliteeti kaitsta. Lepingust loobumise puhul ähvardati sõjaga. Konstantin Päts, Laidoner, peaminister Eenpalu ja teised Eesti valitsejad ei leidnud muud võimalust, kui järgi anda, sest vastase ülekaal tundus masendav. Hiljem on selle otsuse üle palju polemiseeritud, Konstantin Pätsi ja teisi on nimetatud koguni äraandjateks. Samas ei olnud Eestil tõepoolest erilisi šansse rohkem kui paar nädalat Nõukogude Liidule vastupanu osutada, erinevalt Soomest ei olnud Eesti idapiiril läbitungimatuid soid ega ka Mannerheimi liini sarnast kaitserajatist. Konstantin Päts ja teised lootsid ilmselt, et neil õnnestub Nõukogude Liitu niikaua lepitada, kuni ebaloomulike liitlaste Saksamaa ja NSVL-i teed lahku lähevad. Kui veel 1940. aasta kevadel püsis lootus, et Nõukogude Liit Eesti iseseisvust ei hävita, muutus olukord järsult juunis, kui Saksamaa oli vallutamas Prantsusmaad ja NSVL hakkas end tundma ebakindlalt. Seetõttu otsustas ta Balti riigid okupeerida. Balti riike süüdistati vastastikkuse abistamise pakti rikkumises ja nõuti täiendava sõjaväe sisselaskmist oma territooriumile. Kõik Balti riigid nõustusid sellega, vastuhakkamine oli muutunud ka täiesti mõttetuks, sest ka ainult baasides paiknevad Nõukogude väed olnuks tõenäoliselt võimelised riigid okupeerima. Varsti pärast okupatsioonivägede sissetoomist nõudis NSVL Eestilt ka valitsuse vahetust ja organiseeris "töörahva" meeleavalduse, mis toimus presidendi lossi ees. Kärarikkast meeleavaldusest äärmiselt vapustatud president Konstantin Päts nõustus uue, "töörahva" valitsuse ametisseseadmisega ning ka järgnevalt kiitis ta heaks okupatsioonivõimude sammud, mis Eesti Vabariigi järk-järgult lagundasid, sealhulgas ka nõukogulike valimiste korraldamise, mis rikkusid igas punktis valimisseadust. Võimalik, et ta püüdis nõnda ikka veel aega võita, vältida verevalamist ja loota, et Nõukogude-Saksa sõda iga hetk algab või kartis ta lihtsalt enda elu pärast, kuid igal juhul tegid tema allkirjad dokumentidel Eesti riigi hävitamise lihtsamaks. On teada, et Konstantin Päts toimis tolajal niimoodi Zdanovi isiku rängal survel. A-il 1939/1940 ei teinud Konstantin Päts omi otsuseid pahatahtlikkusest või omakasupüüdlikkusest. Me ei saa lõpuni kindlalt väita, kas see, et ta otsustas mitte vastu hakata, oli õige või vale, aga ta tegi neid otsuseid oma parimast äranägemisest − ta mõtles, et nõnda säästab kõige rohkem rahvast. Konstantin Pätsi kriitikud võiksid mõelda et meil nii tuntud N.Coudenhove-Kalergi oma teoses  „Totaalne  riik-totaalne inimene“on rõhutanud ka järgmist: „On  väga levinud demokraatlik  eksiarvamine, et iga rahvas igal ajal  võib vabalt valida demokraatia ja diktatuuri vahel, vabaduse ja riigi totaalsuse vahel.............See lapsik arusaamine ei märka, et riiklikus elus on silmapilke, mil demokraatia subtiilne ja  keeruline aparaat lihtsalt enam ei funktsioneeri ja see tuleb asendada robustsemate valitsemismeetoditega. Samuti kui  Aafrikat  läbiv  automobilist  peab arvetama seda, et  tal ennast mõnes soises maakohas tuleb lasta  vedada pühvlivankri poolt, kuna tehnliselt võrreldamatult kõrgemal seisev auto jääb kergemini sohu  istuma.  See silmapilk on käes, kui  ühetugevused vastuolulised ja leppimatud  arusaamised võitlevad võimu pärast.“
21.07.1940.a. kuulutas nõukogulik Riigivolikogu Nõukogude võimu Eestis alanuks. Sama päeva õhtul esitas president Konstantin Päts tagasiastumispalve, mis kohe ka rahuldati. Vaid kaks nädalat hiljem liideti Eesti ka ametlikult Nõukogude Liiduga. 1940. aasta 30. juulil president Konstantin Päts vahistati ja küüditati koos perekonnaga Venemaale. Ehkki Konstantin Pätsi ei lastud maha nagu Läti presidenti Kārlis Ulmanist, ei vabastatud teda enam samuti kunagi. Mõne aasta pärast paigutati ta psühhiaatriahaiglasse, kuna ta väitis end endiselt olevat Eesti Vabariigi president, riigi, mida Nõukogude seisukoha järgi ei eksisteerinud. Nõukogude režiim otsustaski Eesti presidendil lasta unustuses psühhiaatriahaiglas surra. 1954. aastal tegi see võim ränga vea, tuues Konstantin  Pätsi Jämejala haiglasse Viljandi lähedal. Peagi levis kuuldus Eesti presidendi sealviibimisest laialt ja Jämejala sai omalaadse palverännaku kohaks. Sealt saadeti ta  kiiresti Kalinini oblasti Buraševo psühhiaatriahaiglasse. Konstantin Päts viibis Doktor Litvinovi nimelises Kalinini Psühhoneuroloogiahaiglas 1.01.1955.-18.01. 1956, mil ta seal suri.  Konstantin Päts maeti sinnasamasse erikalmistule ning tema mälestust püüti kustutada. Umbes 30 aasta vältel polnud avalikkusel aimu, kuidas lõppes Eesti riigipea elutee.1980. aastate lõpus, kui poliitilised olud Nõukogude Liidus muutusid vabamaks, suurenes eestlaste huvi lähimineviku vastu, eriti selles osas, mis oli juhtunud iseseisva Eesti riigimeestega. 1989. aastal õnnestus teada saada, et president Konstantin Päts suri Buraševos. Arheoloog Vello Lõugase juhtimisel sõitis sinna ekspeditsioon, mis suutiski Konstantin Pätsi säilmed tuvastada. 21. 10.1990 maeti  Konstantin Pätsi säilmed Eesti Muinsuskaitse Seltsi korraldusel ümber Tallinna Metsakalmistule. Vähem kui aasta pärast seda taastati ka Eesti iseseisvus.
Andmed: EBL, Tartu, 1926-1929; EBL täiendusköide, Tallinn, 1940; M.Turtola“President Konstantin Päts; ; M.Laar  „Eesti suured armastuslood“, Tallinn, 2017;  www.eestiajalugu.ee/?event=Show_main_layers&layer_id=110¸https://www.president.ee/et/eesti-vabariik/eesti...konstantin.../layout-headofstate.html; https://arvamus.postimees.ee/.../art-johanson-ja-jaak-valge-pats-ja-vabadussojalased-rii.; www.pealinn.ee/.../jaak-valge-vabadussojalased-tembeldati-patsi-poolt-natsideks-; ttps://arvamus.postimees.ee/.../jaak-valge-kui-poliitik-on-kaua-tipus-teeb-ta-vigu; Eesti ajalugu elulugudes: 101 tähtsat eestlast. Tallinn: Olion, 1997 ; N.Coudenhove-Kalergi „Totaalne  riik -  totaalne inimene“, Tallinn, 1988;

 Loe lisaks....

Konstantin Pätsi haud. Loe lähemalt...