Otsi maetut:

Akadeemik Teodor Lippmaa; kirjanik ja ajakirjanik Jakob Mändmets
Kultuurilooline haud 1207   (Ajakirjanik, Kirjanik, Teadlane)
Rahumäe kalmistu, U, KU I, 2-25, kirstuplats
Laadimine
Maetud
Eesnimi Perenimi Sünniaeg Surmaaeg Matuseaeg
Hilja Lippmaa 12.03.1902 27.01.1943 02.02.1943
Siiri Lippmaa 16.05.1934 27.01.1943 02.02.1943
Teodor Lippmaa 17.11.1892 27.01.1943 02.02.1943
Elviine-Helene Mändmets 02.05.1875 01.05.1937 10.05.1937
Jakob Mändmets 29.07.1871 25.12.1930 26.12.1930
Juta Mändmets 23.04.1906 29.01.1960 31.01.1960

Teodor Lippmaa haud Loe lähemalt...
Jakob Mändmets (1871- 1930) kirjanik ja ajakirjanik
Sünd.29.07.1971 Kärla v.
Surn. 25.12.1930 Tallinn
JM sündis Saaremaal Pai külas taluniku peres 10 lapsena.  JM pere oli seal juba 5. põlve, kes Suurpere talu pidas. Talu oli kaunis kohas. Isa oli tolle ajakohta haritud ja huvidega mees nõnda et JM sai esimest õpetust kodus.Edasi õppis Kärla khk-koolis. Õppis 1885–88 Kaarma seminaris, kus  õp.Th.Undrizilt sai hea pedagoogilise ettevalmistuse. Lõpetas seminari 16 aastasena ja asus tööle esmalt Saaremaale hiljem Lääne-jaHarjumaale kooliõpetajana.  1903–05.a. töötas  ajalehe UUS AEG toimetuses,  selle sulgemise järel  töötas 1906–10 PÄEVALEHE, 1910–16 TALLINNA TEATAJA juures (oli üks selle asutajaid) ja seejärel surmani uuesti PÄEVALEHE toimetuses. Avaldas aastast 1897 realistlikke, valdavalt maaeluainelisi jutte ja jutustusi (MINU JÕULU-KURBTUS 1897.a.) ka näidendeid, publitsistikat ja arvustusi.  Esimese raamatuna ilmus melodramaatiline külajutt LEPITUSE INGEL 1899. aastal. Tunnustuse tõi jutukogu KODUKÜLA VAINULT (1900). Päevalehes töötamise ajal aastail 1916–1930 oli ta ühtlasi lühendatud väljaande Koit (1923–1927) ja Laste Rõõmu (1927–1930) vastutav toimetaja. Tihe lävimine Tallinna ajakirjandus- ja kirjandusringkondadega aitas JM-l jõuda Esimese maailmasõja eel võimete tipule. Ta kuulus ju ühte aega Vilde ja Särgavaga, aga ta  oli vähem isikupärane viimastest ja ei pääsenud nii tugevasti mõjule. JM peetakse rohkem J.Liivi külajuttude traditsiooni järgijaks. Üksteise järel ilmusid ta jutukogud, milles prevaleerib meeleolukas miljöökujutus. (näit. HÄBITUNDMATU).  Kirjaniku õnnestumised on seotud endisaegse elu värvika kirjeldamisega ja tsivilisatsiooni pealetungi ning endise elulaadi taandarengu kujutamisega. Ent JM realistlik looming sisaldab ka ühiskonnakriitilisi jooni ja I maailmasõja järel püüab temagi lisada romantilisi värve. JM on kirjutanud ka näidendeid, samuti ajaloolisi jutte. Aga need pole õnnestumised, leiti ka, et tal puudub draamasoon. Katsetas ka ekstreemse hingeelu kujutamist linnaainelistes juttudes, aga ka see aine osutub temale võõraks. JM oli viljakas autor ja kuna ta kirjutas rutates põhitöö kõrvalt, on kohati tunda  ta loomingus pealiskaudsust. Ta loomingu paremikku arvatakse novellikogu KODUKÜLA VAINULT, KÜLA, MERI ja IILID KARIL. Nõuk.ajal ilmusid JM TEOSED I-II, 1956.a. JM oli suurepärane eepiline jutustaja, kes oskas veenvalt anda edasi külamiljööd aga kellel oli ka annet luua meisterlikke portreid külainimestest.
JM kuulus EKL  alates 1922.a-st, kuulus Eesti Ajakirjanike Liitu ja Eesti Rahvahariduse Seltsi. JM oli abielus, tal oli kolm poega ja kaks tütart. Tütar Hilja oli abielus prof. Th.Lippmaa abikaasa, mõlemad hukkusid nõuk.Vene  pommirünnaku tagajärjel Tartule. Endel Lippmaa oli JM tütrepoeg, JM oli ta emapoolne vanaisa.
JM kalmu tähistab mustast gabrost lihvitud sümmeetriline hauasammas. 
Andmed:K.Laane ERAARHIIV;  EKL, Tallinn, 2000; EBL, Tartu, 1926-29; EBL täiendusköide, Tallinn, 1940; EESTI KIRJANDUSE AJALUGU III, Tallinn, 1969; EKA,IV/1-2, Tallinn, 1981, 1984;
Loe lisaks...
 
Teodor Lippmaa (aastani 1935 Lipman) (1892 – 1943) botaanik ja taimegeograaf
Sünd. 17.11.1892 Riia
Surn. 27.01.1943 Tartu
Teodor Lippmaa sündis Riias töölise pojana (vanemad pärinesid Pärnumaalt). Tegi koduõpetaja eksami 1910.a.  1914. sai eksternina reaalkoli 7kl. lõputunnistuse. A-il 1911- 1915 töötas mitmes Riias asuvas läti erakoolis loodusloo õpetajana. 1915.a. mobiliseeriti ta tsaariarmeesse, kus teda määrati laborandiks Ižora tehaste keemialaborisse. 1917.a. astus ta  Petrogradi ülikooli keemia osakonda. Bolševike võimul olles püüdis pääseda okupeeritud Eestisse, sattus  aga hoopis Siberisse. Oli esimese Altai keskkooli õpetajaks ja koolinõukogu esimees Tchemalis kuni 1921.a. lõpuni. Põgenes Siberist Petrogradi ja opteerus Eestisse 1922.a. Astus samal aastal Tartusse mat.loodusteaduskonda botaanikat õppima. 1925.a lõpetas ülikooli magistrina. Sai van.assistendi koha, omandas dr.phil.nat. kraadi ja valiti 1927.a. eradotsendiks botaanika alal. A-st 1930 erakorraline, 1935.a.-st korraline professor taimemorfoloogia –ja süstemaatika alal. Oli  botaanikainstituudi ja botaanikaaia direktor. Uuris taimepigmentide ökofüsioloogiat (rakendas esimeste seas kromatograafilist adsorptsioonimeetodit), oli geobotaanikas sünuuside meetodi põhjendajaid, Eesti taimegeograafilise liigestuse (1935) ja Eesti taimkatte klassifikatsiooni (1933) autor, Eesti taimkatte kaardistamise alustaja (1934). Uuris Alpides, Põhja-Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Põhja-Aafrikas taimkatte struktuuri. Edendas Eesti looduskaitset, oli 1935–1938 Looduskaitse Nõukogu esimees ja Eesti Looduskaitseseaduse (1935) koostaja, 1939–1941 Loodusuurijate Seltsi esimees, 1925–1929 ja 1931–1932 teaduslik sekretär. Oli  1937.a.-st loodusvarade Instituudi liige, hiljem selle biol.osak. juhataja. Ta oli ka Soome ja Rootsi bot. ühingute kirjavahetajaliige. Organiseeris looduskaitse usaldusmeeste võrgu (1937 kuulus sellesse ligi 600 inimest). T.Lippmaa eestvõttel loodi kaheksa looduskaitseala, võeti kaitse alla 26 haruldast taimeliiki, 107 suurt rändrahnu ja 111 põlispuud. Ta oli Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik (1939), kes avaldas hulgaliselt erialaseid artikleid ja süvauurimusi (84 erinimetust). Teodor Lippmaa elu ja tegevus on ilmekas näide selle kohta, kuidas puruvaesest taluperest põlvnenud mehest sai tänu loomupärastele annetele, iseloomu järjekindlusele, tugevale tahtejõule ja töökusele silmapaistev teadlane, rahvusvaheliselt tuntud  ja tunnustatud botaanik. Töötas nii kabinetis kui välitöödel. Töid tehti Setumaal, Saaremaal, Hiiumaal, Pärnu- ja Tartumaal, Põhjarannikul, Kõrvemaal, Harju- ning Jõgevamaal jm. Eriti armastas T. Lippmaa Abruka saart. Siin uuris ta aastatel 1931, 1934, 1935 ja 1937 salumetsade struktuuri, liigilist koosseisu ja ökoloogiat. Kolleegid mäletasid, kuis läbi tiheda hämara laialehise metsa kõndis pikk sirge mees, botanisiir õlal, nöörsaapad jalas, lips ees. Abruka saare uuringute tulemusel ilmus mitu olulist, palju tsiteeritud tööd, mis muutsid T.Lippmaa ja Abruka saare rahvusvaheliselt tuntuks.
 Teodor Lippmaa oli pühendatud teadusele, seltskondlikult oli ta tagasihoidlik. Aga just tema õhutas A.Üksipit hunditubakaid uurima!  Kindlalt oli ta eestimeelne teadlane, aga ta hoidus sekkumast poliitikasse. Vallates saksa, prantsuse, inglise ja vene keelt, luges ta iga päev eri keeltes ilmunud ajalehti, hoides ennast niimoodi kursis maailma poliitiliste sündmustega jäädes ise kõrvaltvaatajaks. Jälgides suurriikide pahaendelisi sepitsusi ja ähvardavat relvastumist, kirjutas ta Eesti Looduse 1940. a. 8. numbris, et meie tulevikuväljavaated olenevad sellest, kuidas möödub meist torm, mis küll ei jää tulemata, aga hävingu ulatust on praegu võimatu hinnata. Kirjutis oli prohvetlik.
27. jaanuar 1943 oli professor Teodor Lippmaale algul tavalise rütmiga päev. Pärast abikaasa Hilja Lippmaa valmistatud kosutavat hommikusööki läks ta oma korterist samas botaanikaaias asuvasse töökohta, ülikooli botaanikainstituuti.
Tavapäraselt kätles ta kõigepealt kõiki töökaaslasi, päris pooleliolevate tööde kohta ja sulgus siis kella kolmeni oma kabinetti, et uurida taimepigmentide ökoloogiat. Pärastlõunati tavatses Werneri kohvikust läbi astuda et siis peale õhtusööki  taas instituuti naasta. Sellel päeval jäi see käik ära. Üle hoolikalt pimendatud Tartu linna lendas üksik punavägede pommitaja. Saksa õhutõrje vaikis. Linnale langes ainult mõni pomm, aga üks neist otse Lippmaade korterisse. Hukkusid Teodor ja Hilja Lippmaa (kirjanik Jakob Mändmetsa tütar) ja nende väike tütar Siiri. Perekonnast jäi ellu vaid poeg Endel, praegune Eesti TA akadeemik, kes sellel saatuslikul õhtul viibis kinos.
Hilja Helene Lippmaa (sünd.12.03.1902) oli samuti botaanik, huvitus sammalde ja samblike uurimisest.  Kirjaniku tütrena oli tal suur kirjandushuvi, tegeles ka tõlkimisega. Lapsed Endel ja Siiri. Teodor Lippmaa haud oli terve nõuk. aja tähistamata. 2011.a. tähistati tema ja perekonna hauaplats mustast gabrost sambaga.
Andmed: K.Laane ERAARHIIV; EBL, Tartu 1926/29; EBL TK, Tallinn, 1940; A.Üksip MÄLESTUSED, Tallinn, 1975; http://www.eestiloodus.ee/artikkel4914_4880.html; http://www.cs.ut.ee/~ajaeger/9elulugu43x.html