Arnold Susi (1896 – 1968) jurist, O.Tiefi valitsuse haridusminister, VR I/3.

Arnold Susi (1896 – 1968) jurist, O.Tiefi valitsuse haridusminister, VR I/3.
Sünd. 04.01.1896  Livonia, Kubani obl.
Surn. 29.05.1968  Tallinn
Arnold Susi sündis Põhja-Kaukaasias Livonia asunduses õpetaja perekonnas. Elati Armaviri linnas kus Arnold ka algkoolis käis. 1907.a. tuli pere Tallinna ja Arnoldi õpingud jätkusid Tallinna Nikolai g-is. (praegune GAG).  A-il 1915–1916 õppis ta Petrogradi Ajaloo ja Filoloogia Instituudis  ajaloo-keeleteaduskonnas. I maailmasõja ajal mobiliseeriti 1916.a. I ilmasõtta. Ta  lõpetas  Peterhofi lipnikekooli ja sõdis ohvitserina rindel, oli rooduülem. Eestimaa ja eestlaste käekäiku kujundavas liikumises asus Arnold Susi osalema Veebruarirevolutsiooni ajal. Ta oli üks  eestlaste 1917.a.  suurmanifestatsiooni korraldaja ja muidugi osavõtja Petrogradis. 1917–1920 osales Eesti väeosade moodustamises ja võitles jaanuarist 1919  Vabadussõja rinnetel. Vabadussõjas osales Arnold Susi kooliõpilastest vabatahtlike roodukomandörina. Tunnustati VR I/3., 1924.a.,  kapteni aukraad. 1924 lõpetas Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ja töötas Tallinnas a-st 1929  vandeadvokaadina. Arnold Susi oli linnavolikogu liige ja kuulus mitmesse seltsi ja ühingusse. Olulisim neist oli ÜS „Põhjala“, kuhu kuulus ka tema  abikaasa Ella Susi.
Arnold Susi oli tõeline nn renessansiinimene nagu paljud eestiaegsed inimesed, oma hingelt oli ta muusik.  Arnold Susi  tütar pr Heli Susi mainib,  et tema soovis noorena muusikat õppida, aga isa veenis ta ümber;  õppigu ametit,  millega toita oma loodavat peret ja võimaldada tulevastele lastele parimat haridust. Muusikat võib ta teha selle kõrvalt komponeerides ja klaverit mängides. Ja nii imängiski  isa  iga päev kodus klaverit, mis pakkus vaheldust pingelistele kohtuprotsessidele.
Vene mobilisatsioonist 1941.a. pääses Arnold Susi tänu tuttavale kirurgile ja pimesooleoperatsioonile. Kuid rahva üldist kergendustunnet sakslaste sissetungist 1941. aastal ta ka päriselt ei jaganud, kuigi temalegi oli selge, et see tegi lõpu vene terrorile: jäi ära teine massiküüditamine itta ja hulk inimesi tapmata (nõuk. võim tegi seda kõike siiski hiljem). Rahva hävitamine oli hetkel küll peatunud, kuid tuleviku suhtes Arnold Susil  illusioone ei olnud. Arnold Susi polnud oma loomult ei poliitik, riigimees ega kangelaslik võitleja. Selleks oli ta pilk liiga avar. Ta nägi liiga hästi läbi poliitikuametiga kaasnevaid, inimlikust küündimatusest ja eba-aatelistest ahvatlustest johtuvaid ohte aususele ja inimväärikusele. Juba Vabadussõjas oli ta vapruse ja eneseohverduse kõrval kohanud omakasupüüdlikkust ja närusustki. Mõistes nende nähtuste paratamatust igas inimkoosluses, eriti äärmuslikes olukordades, ei armastanud ta neist kogemustest rääkida. Ta rõhutas ainult peamist, et Vabadussõjas kogu rahva tohutu pingutusega loodi Eesti riik. Arnold Susi silmis oli iseseisev Eesti rahvusriik rahva väärika eksistentsi ja vaimse arengu absoluutne tingimus. Vastutus selle eest oli iga eestlase kohus nagu kodu ja perekonna kaitsmine. Sel teemal ei kõneldud eriti, sest see oli enesestmõistetav nagu hingamine ja verevool soontes. Tegutsedes kogu iseseisvusaja mitmetes organisatsioonides, andis ta oma panuse Eesti riigi kindlustamisse. Sama vastutustunne tõi ta ka 1944. aasta poliitikasse ja Otto Tiefi valitsusse, olles augustis ja septembris 1944 Eesti Vabariigi Rahvuskomitee liige, O.Tiefi valitsuse haridusminister ja valitsuse deklaratsiooni  üks autoritest.
Oktoobris (09.10) 1944 arreteeriti ta punavõimude poolt ja mõisteti 8 aastaks vangi, oli 1945 Moskvas NKVD sisevanglas ühes kambris Aleksandr Solženitsõniga. 1948. a-ni oli Arnold Susi Novosibirski ümbruse laagrites. Arnold Susi oli vangistuses koos O.Tiefi enda ja valitsusliikmete H.Pärtelpoja ja J.Pikkoviga.  See, et läheduses viibis raskel  laagriajal mõni sõber, oli tema arvates sama oluline kui leib.  Oma mälestustes meenutab ta  korduvalt kõiki, eriti O.Tiefi, kellega koos arutasid ellujäämisvõimalusi:“Me pidasime Ottoga (Tief) omavahel kogu aeg kõige üle nõu, elasime nagu oleks üks pea ja üks kõht.“  Novosibirski  piirkonnast viidi ta üle rangema režiimiga Krivoštšokovo laagrisse ja edasi Kasahstani – Spasski poliitvangide erilaagrisse, kust vabanes 1952. aastal.  Oli samast a-st  asumisel.  Abikaasa Ella oli koos kahe lapse ja emaga 1949. aasta märtsis küüditatud.  Metsatöödel  peale rasket avariid  invaliidistunud  Arnold Susil lubati asuda 1954.a. elama nende juurde Krasnojarski kraisse. Seal organiseeris ta  kohalikus klubis ansambli, mida  akordionil ise saatis.  A-il 1958–1960 töötas Abakanis Hakassi rahvusteatri kunstilise ja muusikalise juhina. Pärast Eestisse naasmist (1960) elas  Tartumaal Vasulas.  A-il 1963–1968 külastas teda Vasulas Kopli-Mardi talus mitu korda A. Solženitsõn,  kes kirjutas  seal suurema osa oma raamatust  „Gulagi arhipelaag”. Raamatu  I osas Solženitsõn toob Arnold Susi kui haritlase iseloomustamiseks esile selliseid jooni nagu sarvraamide tagant paistev sirge kulmujoon, range nägu ja läbitungiv pilk. Just Arnold Susis  nägi suurmees meie sajandi haritud inimest.  Laagriski oli üks barakikaaslane, vana haige venelane  Arnoldile  pisut kadedalt  täheldanud, et ta on ikka nii rahulik ja tasakaalukas, ei kaeba ega halise, ei ägetse ega vannu, kohe näha et  pole vene verd.

Arnold Susilt ilmusid raamatud „Vene impeeriumi hukk“ (2009), „Võõrsil vastu tahtmist“ (2011) ja „Uuka Kulgar,  metsa poeg. Muinaslooline jutustus noortele“ (2015).
Arnold Susi abikaasa Ella oli Eesti ajal E.Lenderi gümnaasiumis ajaloo, kodanikuõpetuse ja psühholoogia õpetaja. Nõuk.ajal  toitis ta  peret  töötades päeviti kutsekoolides vene keele õpetajana ja tehes öösiti tõlketöid.  Küüditatuna  toimetas ta kodus ja teenis poja  ja tütre kõrval perele elatist ajuti koristajana, peamiset aga õmmeldes kohalike ülikute  naistele ja lastele riideid. Kõiki koormaid kandis ta kaeblemata.  Arnoldi ja Ella vanem poeg Heino Susi (1925) oli soomepoiss, kirjanik (pseudonüüm Erik Virbsoo) ja biokeemik. Ta siirdus Ameerika Ühendriikidesse, kus suri 1987. aastal Pennsylvanias. Veel samal aastal tunnustati teda Henrik Visnapuu kirjandusauhinnaga. Noorem poeg, majandusteadlane Arno Susi (1928–1993) oli ka TÜ majandusteaduskonna õppejõud. Tütar Heli Susi on saanud tuntuks saksa keele õpetaja ja tõlkijana. Tema meenutustel on äärmiselt tänuväärne osa isa elukäigu ja tõekspidamiste avalikustamisel, säilitamisel ja mõistmisel.
Andmed: A.Susi tütre pr. Heli Susi isikl. mälestused;  A.Susi „Võõrsil vastu tahtmist“, Tallinn/Saksamaa, 2011; Autorite kogu „Eesti Vabaduse  Risti kavalerid,  Tallinn, 2016; www.kesknadal.ee/est/g2/uudised?id=26122; entsyklopeedia.ee/artikkel/susi_arnold; https://www.postimees.ee/.../arnold-susi-100-tutar-meenutab-vastutustunne-toe-valjaut..; Korp! Rotalia „Otto Tief ja 1944.a. vahevalitsus“, Tartu, 2006; I.Paavle„Õiguse ja omariikluse eest : Otto Tief (1889–1976)“, Tallinn, 2014; „Tõotan ustavaks jääda....Eesti Vabariigi valitsus 1940-1992“, Tartu, 2004;

 Loe lisaks....