Hillar Kareva (1931- 1992) helilooja

Hillar Kareva (1931- 1992) helilooja
Sünd. 08.12.1931 Tallinn
Surn.17.06.1992 Tallinn
H.Kareva sündis Tallinas Albert ja Elise Kareva perre. Peale üldhariduse omandamist. alustas ta muusikuteed viiuliõpingutega Herbert Laane juures ning aastail 1944–1951 õppis ta Tallinna Muusikakoolis. 1956. a. lõpetas Kareva Tallinna Riikliku Konservatooriumi Eugen Kapi kompositsiooniklassis. 1955–1956 töötas ta ENSV Kunstide Valitsuse inspektorina ning muusikateoreetiliste ainete õppejõuna Tallinna Muusikakoolis (1962–1967) ja Tallinna Riiklikus Konservatooriumis (1966–1982). Kareva mängis kontrabassi Uno Naissoo ansamblites Swing Club ja Stuudio 8. Hillar Kareva mahukas loomingus moodustab olulise osa kammermuusika – ka on ta kirjutanud karakteerseid ja läbikomponeeritud sonaate just pillidele, mil muidu repertuaari napib. H.Kareva helikeel on heakõlaline ja rütmikas, ootamatute pööretega, siin leidub romantilist hingust ja põhjamaist kargust. Teemad lähtuvad sageli antiikmütoloogia ainestikust. 2003. aastal algatati Tallinna Muusikaakadeemias rahvusvaheline Kareva-nimeline saksofoni- ja trompetimängijate võistlus. Ines Rannap on Hillar Kareva loomingulist käekirja iseloomustades öelnud, et Hillar Kareva helikeele tunneb ära eksimatult, seda ei aja segi ühegi teise helilooja omaga. Sealjuures võib kindlalt väita: meie või mõne muu rahvamuusika intonatsioone sealt ei leia, pole ka tsitaate, arhailisuse, lihtsuse, ekstravagantsuse, uudsuse ega efekti taotlusi, on lihtsalt selline helide järjestus, harmoonia ja rütm, mis ainuomane Hillar Kareva sisemaailmast lähtuvatele, kohati väga komplitseeritud muusikalistele impulssidele. Juba asjaolu, et Hillar Kareva ei lähe klaveri ega noodipaberi ligi enne kui kogu teos on n-ö peas valmis, näitab loomingulise protsessi seespoolsust. Kuigi ta armastas omal ajal palju matkata ja reisida, ei leia tema loomingust üldlevinud analüüsikategooriatega sobivaid loodusmotiive. Isegi korduvat pöördumist Kreeka mütoloogia poole saab võtta pelgalt programmi-inspiratsiooniallikana: pole ju mingit võimalust tsiteerida vana-kreeka muusikat. Hillar Kareva on komponist, kes kõnnib omapead, kelle meloodiakujundus ei võta kuskilt eeskuju; kelle rütmistik näib esmakuulamisel keerukalt kirju, annab aga kindlad piirid tervikpildile; kelle harmoonia ei allu traditsioonilistele helistikele ning laadidele, haarab aga kuulajat sisemise mõtestatud seaduspärasusega; kelle vormivõtted pole selgelt, harjumuspäraselt analüüsitavad, on aga ometi igal konkreetsel juhul veenvad ning põhjendatud; ning kelle pillikäsitlus võib esimesel läbimängimisel interpreedi meeleheitele viia, varsti aga paneb vaimustuma osavusega, millega taotletud eesmärk saavutatakse kõige otstarbekama mänguvõtte, registri, tämbriga.  Rõhutagem veel,et H.Karva looming on Eesti algupärase saksofonirepertuaari kujunemise seisukohalt äärmiselt oluline. Tema Esimene sonaat altsaksofonile ja klaverile, mis valmib 1973. aastal, täidab pika, selles žanris üle 20 aasta kestva tühimiku, mis tekkis Tubina Saksofonisonaadi valmimise järel 1951. aastal.  Just Ines Rannap on esile tõstnud Kareva huvi selliste pillide vastu, mida sel perioodil veel harva sooloinstrumentideks tunnistati ja mille repertuaar praktiliselt puudus: saksofon, kontrabass. jt. Eestis puudus saksofoni õppimise ja õpetamise traditsioon. Saksofoni õppiva Olav Kasemaa õhutusel asus H.Kareva seda lünka täitma. Juba järgmisel aastal peale Esimese saksofonisonaadi valmimist näeb 1974. aastal H. Kareva sulest ilmavalgust ELEEGIA altsaksofonile ja klaverile. Hiljem kasutas ta ELEEGIAT  ära oma Teise saksofonisonaadi aeglase osana. See teos on tõenäoliselt tänase päevani H.Kareva loomingu hulgas üks enimmängitutest. 1985. aastal orkestreerib helilooja ELEEGIA selleks, et Tallinna Konservatooriumi esimene sõjajärgne saksofonieriala lõpetaja Villu Veski saaks seda lõpuaktusel esitada. 1976. aastal kirjutas H.Kareva veel Kontserdi nr. 1 altsaksofonile ja sümfooniaorkestrile, op. 25 (selle teine redaktsioon valmis 1981. aastal). H.Kareva on loonud ka vokaalmuusikat tuntud luuletajate sõnadele.
1957.a. abiellus Hillar Ingrid Karevaga. 1958. a sündis neil tütar Doris Kareva, Eesti tuntuim poetess.
Andmed: TEATER. MUUSIKA. KINO., Tallinn, 1986/ 8; EMBL, Tallinn, 1990; I.Rannap HILLAR KAREVA-EESTI TÄNASE MUUSIKA LOOJAID., Tallinn, 1985

 Loe lisaks...