Aleksander Trilljärv (1871 – 1944) näitleja

Aleksander Trilljärv (1871 – 1944) näitleja ja lavastaja
Sünd. 19.04.1871 Porkuni
Surn. 30.09.1944  Tallinn
Silmapaistev Eesti teatritegelane Aleksander -Harald Trilljärv sündis Virumaal Porkuni mõisa aedniku pojana. Isa oli majanduslikult kehval  järjel, aga poja õppimist toetas ta igati. Aleks. õppis Rakvere alg- ja kreiskoolis. Õpingud jätkusid  Tallinna reaalkooli kaubandusklassis. A-il 1888- 1891  oli ta saksa teatris koorilaulja ja näitleja. Sealt siirdus Porkunisse isa juurde mõisasse põllumajandust õppima. Töötas Järvamaal mitmel pool õpetajana, korraldades samal ajal näitemängu-õhtuid ja  pidas näitekunstist loenguid. Õppis  lisaks metsamajandust, töötades sel alal ka ekspediitorina. 1900.a. asus Lootuse seltsi näitlejaks. 1901.a. teotses ta lühiajaliselt Estonia  teatri laval, kus ta kohtus Paul Pinnaga. A-il.  1901-1903 töötas Venemaal mõisavalitsejana.  Naases Tallinna, teotses mitmel pool ja mitmel alal. 1906. aastast alates pühendus A.Trilljärv täielikult teatritööle. Koos Theodor Altermanniga kuulus ta Estonia teatri, st kutselise teatri,  juhtivate tegelaste hulka. Ta oli üks selle teatri loojatest.  Teda nimetati eesti teatri ristiisaks. Lõi hulgaliselt väljapaistvaid rolle, tal oli lai ampluaa. Aleksander Trilljärv oli meisterlik vanade elumeeste kehastaja. Suurt tunnustust pälvisid tema loodud Vaska Pepel  M.Gorki „Põhjas“,  ooberst Schwarze H.Sudermanni „Kodus“, Engstrand  H.Ibsen´i  „Tontides“, Franz Moor Fr.Schilleri „Röövlites“. Näitlejatöö kõrval tegutses ka ajakirjanikuna, toimetas teatrialast ajakirja Näitelava. E. Bornhöhe teose järgi on ta kirjutanud kurbmängu „Tasuja“, avaldanud novelle, jutustusi, luuletusi, naljandeid ja kupleesid. Estonia teatrile on ta tõlkinud üle neljakümne opereti teksti.  M.Möldre, aga ka A.Üksip,  mainivad teda Estonia kandvaima näitlejana, kelle loodud Püve Peeter oli unustamatu. Samuti meenutavad nad  Aleksander Trilljärve head keelteoskust,  suurt lugemust,  inimesena tema sõbralikkust ja siirust, keda kolleegid  onu Leksiks hüüdsid. A.Lauter  meenutab teda kui kolleegide üldist lemmikut, keda sügavalt austati, kes oskas südamest naerda ja olla ikka tõsine ja õpetlik. Tema juurde mindi nõu küsima, eriti toetav oli ta noorte vastu. Tema õpilase ja sõbra Paul Pinna  arvates seisnes onu Lexi lavaanne tema suures sisemises ürgjõus. Aleksander Trilljärv eelistas mängida karakterosi ja kangelasi. Tal oli selleks välisid eeldusi, tal oli jõuline hääl ja selge diktsioon. Talle meeldis esineda eriti taoliste karakterite kehastajana nagu neid oli   Blaumani „Kadunud pojas“ ja Sudermanni „Jaanitules“. Pinna rõhutab Lexi  inimlikku headust, kohati isegi liigset pehmust. Aleksander Trilljärv oli sunnitud teatrist eemale jääma üha progesseruva reuma tõttu, see aheldas ta koduseinte vahele raadio ja raamatute seltsi. Üllatuslikult hakkas ta, muidu skeptiline ja  arvustav,  tegelema siis süvendatult astroloogiaga. A.Üksip kirjutab selle andeka ja intelligentse näitleja vitaalsusest, hoolimata haigusest ja maad laastavast sõjast. Hävitavalt mõjus siiski  talle Estonia pommitamine ja põlemine.
1931.a.sai Aleksander Trilljärv Estonia teeneliseks näitlejaks ja Estonia NÜ liikmeks. 1936.a. oli ta ENL auliige.
Andmed: K.Laane ERAARHIIV;  EKL, Tallinn, 2000; EBL, Tartu 1926/1929; EBL täiendusköide, Tallinn, 1940; M.Möldre EESRIIE AVANEB, Tallinn, 2010; A.Üksip MÄLESTUSED, Tallinn, 1975; A.Lauter KÄIDUD TEEDELT, Tallinn, 1982; „Teater ja muusika“, Tallinn, nr.4., 04.1941;

 Loe lisaks