Tallinna Liiva kalmistu

Kalmistu võeti kasutsele 1935. aastal. Esimesena on Liiva kalmistule D-kvartalisse 28. jaanuar 1935 ilmaliku kombetalitusega maetud tolleaegne Eesti Sotsialistlikku Tööparteisse kuulunud Riigikogu liige Hans Martinson. Kalmistu ametlik avamine leidis aset alles 22. septemberil 1935. Kalmistu maa-alal paikneb 1935.aastal valminud kabel (arhitektuurimälestis) ja Punase terrori ohvrite mälestusmärk. Liiva kabel on projekteeritud arhitekt Herbert Johansoni poolt 1934.a. Tegemist on klomppaest funktsionalistliku sakraalehitisega. Kalmistu peasissepääs, kabel ja mälestusmärk moodustavad käsitletaval maa-alal kandva telje. See on Liiva kalmistu sümbol, maamärk kalmistu külastajatele. Oma 118 hektarilise pindalaga on Liiva kalmistu Tallinna suurim kalmistu. Looduselt ja pinnaselt on ta oma ülesandeks kõigiti sobiv. Algselt oli kalmistu planeerimisel silmas peetud põhimõtet säilitada matmispaikadeks eraldatud kvartalite vaheradadel puutumatut metsamaastikku, kuid hiljem on matuste arvukuse kasvades sellest loobutud. Algsed vaheteed on hästi avarad. Osa kalmistu territooriumist üle Valdeku tee idas on säilinud veel puutumata ja korrastamata metsaalana. Pärast hoolikat ja sihipärast korrastustööd võiks sinna kujuneda looduslähedasemaid kalmistuosi. Kuigi Liiva kalmistu tegelikus väljakujunemises pole seni kuigivõrd silmas peetud loodusläheduse põhimõtteid, võiks neid rohkem rakendada uutes kasutusele võetavates kvartalites, eriti kabeli lähemas, algse metsana püsinud ümbruses. Seni kasutusel olevates kvartalites domineerivad kalmude asetus sirgetes ridades ja rangete betoonääristega ümbritsetud matmispaigad. Ka leidub Liiva kalmistul laiu kvartaleid reahaudadega, enamasti tundmatute surnute matmiseks.