Arnold Meri (1919 – 2009) sõjaväelane ja poliitik

Arnold  Meri (1919 – 2009) sõjaväelane ja poliitik
Sünd. 01.07.1919 Tallinn
Surn. 27.03.2009 Tallinn
Arnold Meri, president Lennart Meri onupoeg, Konstantin Meri poeg. Viimane  oli Georg-Peerter  Meri vend, nende  isa Otto  Meri oli Koltšanovo külas sepp ja vesiveskirentnik, ema  end. koduõpetajanna. 1905. aastal asus perekond ümber Tallinna. Otto Meri oli K.Pätsi võitluskaaslane ajal, mil eestlased seavad sihiks võita 1904. aasta Tallinna Linnavolikogu valimised. Valimisvõit on ülekaalukas ja Otto Merist sai volikogu ehituskomisjoni aseesimees. Arnoldi isa Konstantin  oli Otto Meri vanem poeg, kes abiellus saksa kaupmehe Dannhoffi tütre Olgaga. 1926.a.  aastal emigreerus perekond isa Konstantin Meri ettevõtmisel Eestist Jugoslaaviasse. Konstantin töötas Jugoslaavias kokana, tema naine majateenijana.  Arnold lõpetas vene algkooli  Skopjes ning 1938. aastal vene-serbia gümnaasiumi Belgradis. Pärast gümnaasiumi lõpetamist saabus Arnoldi pere tagasi Eestisse ning Arnold asus tööle F.Krulli masinatehasesse treiali õpilasena, varsti aga kutsuti teda aega teenima Eesti sõjaväkke auto-tanki rügementi. Arnoldi isa Konstantin oli mitte ainult sotsialist, vaid ka Kominterni eluaegne toetaja, veendunud  punane revolutsionäär. Selles vaimus kasvatas ta ka oma poega. Peale Eesti okupeerimist punaväe poolt 1940.a., asus Arnold  uute võimudega koostööle ja ta valiti Tallinna komsomoliorganisatsiooni linnakomitee koosseisu. ELKNÜ KK ülesandel juhtis  ta sõdurite bürood, mille ülesanne oli luua komsomoliorganisatsioonid sõjaväeosades. Pärast Eesti Kaitseväe likvideerimist ning väeosade liitmist Punaarmeega (1940.a.) saadeti Arnold Meri 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse 415 sidepataljoni õpperoodu politruki asetäitjaks (kaasteenijate meenutuste järgi andis ta siin KGB-le üles eestimeelseid sõdureid- MK). Punaväes olles võitles Arnold  ka rindel, ta  sai 1941. aastal Pihkvamaal peetud tulevahetuses mitu korda haavata. Tegemist ei olnud olulise lahinguga, kuid paaniliselt taganev Punaarmee vajas kangelasi. Sakslastele vastu hakanud tundmatust eestlasest tehti üleöö Nõukogude Liidu kangelane.  Meri osales lahingus etturina, tegelikult juhtisid lahingut teised, kellede minevik oli aga ebasobiv nõukogude kangelasele  ja nii anti orden ja kangelase aunimetus hoopis väeüksuse komsorgile Arnold Merile. Arnoldi elus jääb periood  peale sõda ENSV-le elamises, kui Lennartiga võrrelda, väga tagasihoidlikuks, – tal polnud Lennartiga võrreldavaid vaimuandeid, paindlikkust ega uusi võrgustikke. Kuid KELLE RIDADES SA VÕITLED, NENDE RIDADES KA LANGED on laulnud Soome radikaalne luuletaja A. Oksanen. Pärast Teist maailmasõda kuulus Arnold  Meri ELKNÜ KK esimese sekretärina (1945-1949) ENSV  Siseministeeriumi Hävituspataljonide keskstaapi koos tuntud kommunistide N.Karotamme, A.Resevi, B.Kummi ja A.Veimeriga. 1948. aastal sai Arnold Meri Lenini ordeni. Ta oli 1949.a. EK(b)PKK liige (1948–1950) ja  ÜLKNÜ Keskkomitee liige. 1951.a. parteisiseste repressioonide käigus jäeti  Meri ilma sõjaväelistest autasudest ning Nõukogude Liidu kangelase tähest ning ennetades järgnevat vahistamist lahkus Mägi-Altaisse, kus töötas kuni rehabiliteerimiseni 1956.a. Naases Eestisse ja lõpetas 1959.a. NLKP KK Kõrgema Parteikooli ning alates 1961. aastast oli Eesti NSV haridusministri asetäitja. Ta oli NSVL Ülemnõukogu teise koosseisu liige. Meri ei ole kunagi varjanud, et tema hinnangul oli nõukogude võim maailma parim riigikord, ta oli ka küüditajate ridades ja tema  seisukoht oli, et omas ajas võis küüditamine olla võimu õigustatud reaktsioon rahva vaenulikule suhtumisele. Süüdistuse järgi küüditati toonase ELKNÜ keskkomitee esimese sekretäri Arnold Meri juhtimisel 1949. aasta märtsis Hiiumaalt Venemaale Novosibirski oblastisse Tatarski rajooni 251 inimest. Küüditatutest 13 olid üle 75-aastased vanurid, kellest 11 surid teel. 16 küüditatut olid alla 18-aastased lapsed. Küüditajad purustasid seal enam kui 80 perekonna elu. Meri vastu Kärdlas  algatatud kohtuprotsessil ütles ta pärast süüdistuse ettelugemist, et ta ei tunnista end genotsiidis süüdi. Pärast sõja lõppu andis kangelase staatus Arnoldi vanaemale ja isale soodsa võimaluse nõuda Venemaale küüditatud sugulaste kojutoomist. Ja tänu neile, eriti vanaemale ning Arnoldi kirjutatud kirjale, vabanes kinnipidamisest ja Siberist Georg Meri perekond, see on kirjas arhiividokumentides. Hoolimata sellest vennad Georg ja Konstantin ja nende pojad Arnold ja  Lennart omavahel eriti ei suhelnud. Kaasaegsed meenutavad, et Arnold oli sirgjooneline ja seltskondliku lihvita, Lennart diplomaadi pojana paindlikum ja lihvitum, Arnold võis  eksida või teha ebasoodsate asjaolude survel järeleandmisi. Kuid üht võib kindlalt väita: Arnold Meri ei valetanud kunagi. Ja kunagi ei paindunud ta võimulolijate ees. Ta teenis ainult seda võimu, mida pidas õiglaseks. Seejuures ei pugenud ta kellelegi. Hukkamõistu režiimile või kaastundeavaldust küüditatud naistele-lastele üle Arnol Mere huulte ei tulnud. Arnold Meri suri  (89)aastasena kopsuvähki,  tema üle kohtupidamine  katkestati juba varem. Tema elus on palju segast ja salapärast. Vastavalt arhiiviseadusele saab Arnold Meri toimikutega vabalt tutvuda 110 aastat pärast inimese sündi või 30 aastat pärast surma. Kuna Arnold elas 1919-2009, siis jäävad tema toimikud suletuks aastani 2029.
Andmed: V.Lepassalu, SÜÜMEPIINADETA, tallinn, 2005; ekspress.delfi.ee/kuum/arnold-meri-georg-pidi-osalema-hitleri-tapmises?id=27687185; www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=8211; www.veebiraamatukogu.ee/en/keyword/1106/Meri-Konstantin-Johan-1889-/; ttps://lood.wordpress.com/category/martsikuuditamine-arnold-meri-hiiumaal/

 Loe lisaks...