Aarne- Mati Üksküla (1937 – 2017) näitleja ja teatripedagoog

Aarne- Mati Üksküla (1937 – 2017) näitleja ja teatripedagoog
Sünd. 21.09.1937 Tallinn
Surn. 29.10.2017 Tallinn
Näitleja ja teatripedagoog Aarne-Mati Üksküla sündis Tallinnas, tema isa oli  vedurijuht, ema tööline. Aarne  jäi varakult vanemateta ja koos kahe õega vanaema ning lelle kasvatada. Kooliteed alustas ta Rahumäel ja jätkas reaalkoolis, kus tema esimene “teatriprofessor” Jaanus Orgulas proovis teda Kiire rollis. Õpingud  jätkusid 7. keskkoolis. Uues koolis sai Aarne Üksküla teiseks “teatriprofessoriks” Silvia Laidla. Aarne õppis aasta Tallinna Ped. Instituudis. 1957.a.  loodi Tallinna Konservatooriumis lavakunstikateeder ja selle esimesse lendu astus pärast aastast TPedI-s õppimist ka Aarne Üksküla. 1961.a. lõpetanud esimene lend noori näitlejaid tõi eesti teatrisse professionaalse ja värske mängulaadi. A-l 1961–1968 töötas Aarne Rakvere Teatris, see oli ta esimene, eluaeg armas töökoht, nn „kodutare“. Noor näitleja sai kohe väga palju ja väga mitmekesist tööd ning tuule tiibadesse. Rollide hulka mahtusid nii Suhhovo-Kobõlini „Kretšinski pulma“ nimiosa kui ka Saint-Exupéry ja Raidi „Väikese printsi“ Lendur, Shakespeare’i „Kaheteistkümnenda öö“ Malvolio ja Brechti „Hea inimene Sezuanist“ Wang. 1968–1978 Lydia Koidula nimelises Pärnu Draamateatris olid juba meistriaastad: Delaney „Armunud lõvi“ Frank, Ibseni „Naine merelt“ doktor Wangel, Vallaku ja Undi „Epp Pillarpardi Punjaba potitehase“ Niilas, Brechti ja Weilli „Kolmekrossiooperi“ Väitsa-Mackie jpm. 1982. aastal mängis Üksküla tele-„Pisuhännas“ unustamatuks Vestmanni Vestmanni uulitsast, veidi varem kehastas ta Pärnu teatris aga hoopis omamoodi Tiit Piibelehte. Pärnu teatris sündis ka roll, mida võib nimetada nii Aarne Üksküla enda teatrielu kui ka kogu eesti teatri üheks mööndusteta tipuks: Albee’ „Kes kardab Virginia Woolfi?“ George (1977). Terav, peen ja mitmekihiline ning sellisena inimlikult äärmiselt tõetruu portree tänapäeva inimese eksistentsiaalsest ummikust. Enesehävituseni ulatuvast armastuseigatsusest, tõe ja mängu piirist vapustas nii vaatajaid kui ka teatri tegijaid. Tagantjärele on lavastust ja Aarne Üksküla rolli nimetatud ilmutuslikuks kogemuseks, kui võimsa elamuseni võib ulatuda psühholoogiliselt täpne näitlejakunst. Pärnu teatrile (1988 taastati nimi Endla) järgnesid õpetaja-aastad. Aarne Üksküla töötas EMTA lavakunstikoolis (vaheaegadega) 1978–2000, oli 1978–82 kateedri juhataja, aastast 1998 professor. 1997–1999 oli ta Eesti Humanitaarinstituudi teatriala õppejõud. Suurim võimalik kool oli tema partnerina mängimine – Aarne Üksküla oli koos oma õpilastega laval näiteks Makarenko ja Karusoo „Makarenko koloonia“ peaosalisena Noorsooteatris ja Anouilh’ „Antigones“ Kreonina nii Ugalas kui ka Theatrumis. Kõige suurema õpetusena on aga nimetatud tema isiklikku eeskuju.  Aarne Üksküla väärtusmaailma osa oli respekt teise inimese vastu. Draamateatri aastad 1985–1988 ja 1993–2002 ning Vanalinnastuudio 1988–1993 tõid mitmeid unustamatuid suuri partnerlusi, nagu Ita Everiga O’Neilli „Pikk päevatee kaob öösse“, Jüri Järvetiga Simoni „Päikesepoisid“ jt. Kursusekaaslase Mikk Mikiveri lavastuses, Kruusvalli „Vaikuse vallamajas“ Eesti jaoks pöördelisel 1987. aastal oli just Aarne Üksküla mängitud Gustav Kaljase kehastada ränk valik südametunnistuse ja oludega kaasamängimise vahel. Neile, kel Aarne Üksküla teatrilaval nägemata jäi, on ta kindlasti tuttav raadioteatri ning telelavastuste ja seriaalinäitlejana: „Wikmani poisid” ja „Ma armastasin sakslast”, „M Klubi” ja „Õnne 13”. Jäävad on  tema filmid, näiteks „Ühe suve akvarellid“, „Naine kütab sauna”, „Pisuhänd”, „Vana Daami visiit”. Tema häälega jääb alati rääkima Kingpool „Naksitrallides“ ja tiigrite juht „Jääajas“. 

Aarne Üksküla oli abielus Siina Ükskülaga,  neil on poeg Sander Üksküla, kellel on täisealised tütar Sandra Üksküla Uusberg ja  poeg Kristjan Üksküla.1980.a-st. oli tema elukaaslane Maria Klenskaja, kellega neil on ühine tütar Mari-Leen Üksküla-Eomois.
Kultuur on mälu. Me kindlasti mäletame Aarne Ükskülat, sest ta on lahutamatu eesti teatrist ja eesti kultuurist. Aarne Üksküla saadeti viimsele teekonnale tema enese soovil Kaarli kirikust.  Lahkumistunnil kerkis paljude kolleegide, sõprade, õpilaste, vaatajate mällu see ükskülalik joon. Püüd elada ja mängida endast parimat andes, oma töö ja kaasteeliste vastu lugupidamist tundes, tõde ja täpsust taotledes, nõnda, et sellesse mahuks samas kõik loomuldasa inimlik, elu komöödia ja tragöödia, siiras naer ja hinge valus tundlikkus. Aarne Ükskülat on tema lihtsa loomuse juures nimetatud aristokraadiks eesti näitlejate hulgas – lisaks erakordsele andele märgib see ka tema usaldusväärsust. Näitlejana, õpetajana, kolleegina.
Andmed: R.Avestik „Aarne Üksküla“, 2017; J.Ruus  „Eesti filmi täheatlas“, 2013; ETBL, Tallinn, 2000; www.efis.ee/et/inimesed/id/3954; https://ohtuleht.ee › Uudised | Meedia › Galeriid

 Loe lisaks...