Heinrich (Henri) Werling (Verling) (1879 – 1961) katoliku preester

Heinrich (Henri) Werling (Verling) (1879 – 1961) katoliku preester
Sünd. 14.12.1879 Luksemburg
Surn. 22. 02.1961 Kodasema 
Heinrich Werling sündis Luksemburgis jõukas pankuri perekonnas. Aastal 1900 astus jesuiitide Saksa provintsi novitsiaati Austrias Feldkirchis, 1904 alustas filosoofiastuudiumi, 1910 Krakowis teoloogiaõpinguid. Õpingute vahel oli praktilisel tööl Feldkirchis, kus õpetas ka konviktis ajalugu, muusikat, matemaatikat ja prantsuse keelt. Preestriks pühitseti 1912. Oma lõplikud tõotused andis Werling 1917. Werling oli esimene, kes jesuiitide uue lainega Eestisse misjonitööle tuli. Ja tema jäi siia ka palju kauemaks kui keegi teine. Ta saabus Eestisse juba 1923. aastal. Esialgu oli Werling hingekarjaseks Tartu koguduses, kus saavutas kiiresti lugupidamise. Samal ajal tegi ta vaimulikutööd ka Tallinnas. Eesti kodakondsuse võttis Henri Verling 1937. aastal. Mõndagi jõudis see mees siin ära teha. Koostas palveraamatu ja katekismuse, tõlkis eesti keelde neli evangeeliumi, asutas Tartusse lasteaia, aitas kaasa konvikti rajamisele Tallinnas. Ta oli piiskop Profittlichi abiliseks, kaasvendade vaimulikuks juhendajaks, pihiisaks, tsenseeris raamatuid ja kirjutas ise, andis koduõpetust ja käis misjonireisidel. Pärast Profittlichi arreteerimist sai Werlingist 1942. a. Eesti apostlik administraator.
Kui NL taas Eesti anastas, saadeti paater  Heinrich Werling 1945. aastal Permi oblastisse Uuralitesse. Pärast laagrist vabanemist 1954 naasis ta Eestisse ja asus elama ühte väikesse tuppa Kodasema majas. (1936. aastal ostis Eesti katoliku kirik Kodasemal endise Engelhardtide mõisa valdustes hoonestatud maatüki. Selleks ajaks oli mõisa peahoone maha põlenud, alles olid kõrvalhooned ja maa, mida haris talumees Aleksander Kuusman oma perega. Vanast kõrvalhoonest ümber ehitatud maja sai valmis aasta pärast, 1937.a.. Eestis oli jesuiitidel lootus luua õigeusu ja katoliku kiriku unioon, mis suurendas ka Rooma huvi siinse tegevuse vastu, ja Kodasema statio sai idariituse missiooni uueks tugipunktiks. Siin majas tehti tööd ka rahva harimise heaks: talupojad said õppida näiteks võõrkeeli ja keemiat, peeti laulu- ja võimlemistunde. Aastate jooksul korraldati siin rohkesti noortelaagreid ja mitmeid muid üritusi.)
Temaga koos elas vend Kazimir Kantski kllel oli majapidamine ja kes oli ka kokk.  Siin veetis Henri Werling oma vanaduspõlve. Ränk töö Venemaa vangilaagris oli võtnud tervise. Siinne elu pidi olema eakale ja põdurale paatrile raske nii vaimselt kui olmeliselt, aga siia ta jäi. Kodasemat pidas ta oma koduks. Kui rikkad sugulased Luksemburgist ärgitasid teda kodumaale tagasi pöörduma, vastas Werling, et ta tahab „oma praegusel asukohal surmani vastu pidada”.  Armastus hingede päästmise vastu kaalus üles armastuse isamaa ja sugulaste vastu.
Säilinud on hea hulk  Henri Verlingi kirju sugulastele. Need annavad aimu tema mõtetest ja igapäevaelust. Ma pean palju lamama, kõnnin alati kepiga, et mitte kukkuda; konarlikel teedel koguni kahe kepiga. Õpilasi ei ole, jutlustada ei tohi. /…/ Kuni ma veel pea iga päev oma kambrikeses püha missaohvri tuua saan, olen veel asja eest. Nii kirjutab ta 1958. aastal. Iga kahe kuu tagant käis Henri Verling Tallinnas. Tal oli luba pihti vastu võtta, aga katoliku kirik tohtis tegutseda ainult pealinnas oma pühakoja seinte vahel. Tema viimasest suvest pärinevad kirjaread: Meil siin oli peaaegu terve kuu suur kuumus. Minu toakeses oli sageli 30–35 kraadi. Sellepärast läksin klapptooli ja oma raamatutega parki ühe tohutusuure saarepuu varju istuma ja lamama. Vahetevahel jäin seal magama, kuna öösel toas sai vähe magada. See oli omapärane elu paljude heade mõtetega.
Henri Verling suri oma Kodasema maja kambris. Mikelis Krumpans, katoliku preester, kirjutas ta vennale Luxemburgi, et Henri tundis  viimasel ajal nõrkust. Oli sageli Tallinnas, viimati 0.02.1961. Tallinnas haigestus, viidi haiglasse, ei soovinud sinna jääda ja sõitis autoga koju Kodasemale. Sõitu talus hästi, aga 5 päeva hiljem suri vaikselt südamenõrkusse.
22.02. tõi M.Krumpans Henri Verlingi surnukeha Tallinna kus ta 26.02. Liiva kalistule maeti. Kujutluspilt vanast jesuiidipaatrist suvises päikesesoojuses saarepuu vilus tukastamas, raamat süles, või mõtisklemas, või silmitsemas loodust ja liblikaid, keda ta sel suvel märkas olevat varasemast rohkem… See on võimas! Ja ümberringi igal pool ENSV.
Tema mälestus jäädvustatakse Kodasemal palvepingiga.
Andmed: D.Aas,  PKSÜ, artikkel KODASEMA KATOLIKU KESKUS, Tallinn, 2016; Chr.Wrembeck JESUIIDID EESTIS 1923-1961, Tartu, 2003;

Kazimir (Casimir) Kanski (1899 – 1970), katoliku kiriku ilmikvend ja sõjaväelane
Sünd. 02.05.1899 Poola
Surn. 06.02.1970 Kodasema
Katoliku kiriku ilmikvend Casmir Kantski  pärines Ülem-Poola  Masoovia provintsi aladelt. Astus Jesuiitide ordusse 20.08.1922.a..  Andis oma tõotuse 15.02.1933. Ta oli kunagi sõjaväelane.  Reformatsioonile järgnenud sajandite jooksul oli katoliikluse osa Eesti usuelus aina vähenenud. 1925. aastal oli katoliiklasi Eestis paari tuhande ringis. Noore Eesti Vabariigi ajal saabus siia misjonitööle rida jesuiite, et teha sellest maast „siin Nõukogude väravate ees” taas Terra Mariana. Ei olnud neil kellelgi, Euroopa südamest tulnutel, õiget ettekujutust, mis siin „põhjamaises tundmatuses” ees ootab. Oldi valmis koguni jääkarudega silmitsi sattuma. Narvas teeninud munkpreester Charles Bourgeois (isa Vassili) otsis rahulikku paika, kuhu rajada klooster, et elada seal lihtsat talupoeglikku elu, palves ja heategudes toimetada misjonitööd, lähendada katoliiklikku õpetust inimestele. Paater Bourgeois (isa Vassili) saabus Eestisse 1932. aastal. 1936. aastal ostis Eesti katoliku kirik Kodasemal endise Engelhardtide mõisa valdustes hoonestatud maatüki. Selleks ajaks oli mõisa peahoone maha põlenud, alles olid kõrvalhooned ja maa, mida haris talumees Aleksander Kuusman oma perega. Vanast kõrvalhoonest ümber ehitatud maja sai valmis aasta pärast. Eestis oli jesuiitidel lootus luua õigeusu ja katoliku kiriku unioon, mis suurendas ka Rooma huvi siinse tegevuse vastu, ja Kodasema statio sai idariituse missiooni uueks tugipunktiks. Siin majas tehti tööd ka rahva harimise heaks: talupojad said õppida näiteks võõrkeeli ja keemiat, peeti laulu- ja võimlemistunde. Aastate jooksul korraldati siin rohkesti noortelaagreid ja mitmeid muid üritusi. Kazimir Kanski tuli Kodasemale koos isa Vassiliga. Millal ta Eestisse saabus, pole täpsemalt teada.  Kodasemale tuli ta  aga kindlasti koos isa Vassiliga ja teotses siin koka ja majahoidjana.  Se pidi toimuma  peale  1938. a., kuna selle ajani olid nad koos isa Vassiliga veel Esnal. Kui ta Kodasemale saabus,  siis  kohe algusest peale kiindus vend Kazimir sellesse paika ja jäi alati Kodasema maja truuks valvuriks. Kui isa  Vassili välja saadeti, elas vend Kazimir siin preester H. Verlingiga. Vend Kazimir haris kartulipõldu, tal oli kanala ja ta oli varustatud küttepuudega. Kõike seda jagas ta preester Verling´iga, hoolitsedes  nii maja kui preestri eest, viimane hoolitses  ka tema eest.  Kazimir Kantski elu lõpuaastaist pole eriti midagi teada, küllap ta elas  Kodasemal peale H. Verlingi surma (1961)  edasi. Peale surma maeti ta preester M.Krumpansi poolt Liiva kalmistule  paater H.Verlingi kõrvale.
Andmed:  Andmed: D.Aas,  PKSÜ, artikkel KODASEMA KATOLIKU KESKUS, Tallinn, 2016; Chr.Wrembeck JESUIIDID EESTIS 1923-1961, Tartu, 2003;