Aleksander Leets (1910 – 1989) sõjaväelane

Aleksander Leets (1910 – 1989) sõjaväelane
Sünd. 26.08.1910 Pärnumaa
Surn. 12.12.1989 Tallinn
Aleksander Leets  sündis Pärnumaal  (Poootsi-Kõpu?) kirikuõpetaja lasterikkas perekonnas. Tema vend oli samuti tuntud ühiskonnategelane  ja sõjamees Georg Leets. Aleksander Leetsi  hilisem kaasvang meenutas, et 1924. aasta detsembrimässu päevil teenis Aleksander allohvitserina Tondi sõjakoolis. Alates 1931.a. viibis Aleksander Eesti sõjaväes suurtükiväelasena. Kuni Eesti sõjaväe likvideerimiseni oli ta  Tallinna õhukaitse rühmaülem.  Kui Eesti Nõuk. Venemaa poolt okupeeriti siis pärast ENSV vastuvõtmist NSV Liidu koosseisu liiduvabariigina 06.08.1940, andis 17.08.1940 Nõukogude Liidu kaitse tollane rahvakomissar direktiivi nr 0/2/105022, mille kohaselt tuli Eesti sõjavägi reorganiseerida septembri keskpaigaks Punaarmee koosseisus olevateks territoriaal-laskurkorpusteks. Nõnda sattus ka Aleksander Leets Punaarmeesse olles 180. diviisi 150.õhukaitsedivisjonis (Tapal) patareikomandör leitnandi auastmes. Ta  arreteeriti NKVD poolt 1941.a.  samal päeval ku Eestis toimus juuniküüditamine. Toimetati pika logistamise tulemusena  Venemaale. Teda süüdistati selles, et oli endine eesti ohvitser, suhtus eitavalt Punaarmee sissetulemissse ja nõukogude võimu taaskehtestamisse Eestis, olla teinud kaaslaste hulgas nõukogudevastast agitatsiooni ja tema vend Vladimir töötas Londonis eesti saatkonnas autojuhina ja ei pöördunud „vabastatud“ Eestisse tagasi. Erinõupidamise otsusega mõisteti ta 1942.a. 8 aastaks paranduslike tööde laagrisse. 1943.a. viidi ta Norilskist  Dudinkasse, kus asus jõuetute kosumislaager. Siin töötas ta puutöökojas. Hankis endale paar vana skalpelli ja hakkas nikerdama puukarpe, teenides nõnda  toidule lisa. Üks kaasvang meenutab kohtumist Aleksander Leetsiga: „1946. aasta märtsis kohtusin ma Norilski 1. laagripunktis tööl käies mitmel korral kolonel Georg Leetsi venda, leitnant Aleksander Leetsi, kes oli siis juba vabakäiguvang ja töötas treialina ühes väljaspool laagrite töötsooni asunud tehases. A. Leets rääkis tookord, et eriti raske olevat olnud Norilski laagris esimene laagriaasta, mil nälja, haiguste ja lumetormide tõttu hukkus enamus Norilskisse toodud eesti sõjaväelasi. Töötingimused olnud kohutavalt rasked. Eesti ohvitsere oli pandud ehitama üht Schmiti mäe jalamilt sinna hiljem rajatud Medvezka kaevandusse minevat teed, mida oli tulnud teha käsitsi, kirka ja kangiga graniiti raiudes. Selle kohta sõnas Aleksander Leets: "Eesti mehed rajasid Norilskisse oma eluajal endale ise mälestusmärgi!" 1946. aastal oli A. Leetsi hinnangul Norilski laagrites elus veel vaid umbes 80 eesti ohvitseri.“
Aleksander Leets vabanes Norilskist 1947.a. pärastsõjaaegse amnestiaga,  mille alusel vähendati „sotsiaalselt ohtliku elemendi“ järelejäänud karistusaega poole võrra. Tuli tagasi Eestisse ja elas Tallinnas.
Andmed: Ü.Uluots „Nad täitsid käsku“, Tallinn, 1999; www.kool.ee › II maailmasõja sündmused › II MS sündmused 3. Osa; kultuur.elu.ee/ke503_Noril-Gulag.htm