Ajalugu
Hageri kirikuaia kalmistu:
Hageri esimene kirik ehitati taanlaste poolt ajavahemikul 1219-1254. Arvata samast ajast saab alguse ka Hageri kirikuaia lugu. Siin on sajandite jooksul leidnud oma viimse puhkepaiga väga paljud kihelkonna inimesed – kui paljud täpselt, on raske isegi oletada. Katkuaastatel, mil vikatimehest ei jäänud puutumata pea ükski pere ega talu, ei jõutud kõiki surnuid kirikuaeda toimetada, vaid matmisteks tuli kasutada ka endisi külakalmistuid või ühishaudu. Üldlevinud on arvamus, et külakalmistutele matmine oli Eestis väga levinud kuni 1720. aastani. Vaimulikud, mõisnikud ja muu härrasrahvas, aga ka üksikud jõukamad talupojad maeti kiriku põranda alla selleks ehitatud matmiskohtadesse. Vanimad hauatähised Hageri kirikuaias on 17. sajandist pärinevat kolm ratasristi, neljandat mäletatakse, kuid see on tänaseks hävinenud. 1773. a andis Vene keisrinna Katariina II välja ukaasi, millega keelati surnute matmine kirikutesse ja kiriku juures asuvatesse kirikuaedadesse. Sellest tulenevalt osteti 1776. a Mäeküla mõisnikult von Mohrenschildtilt uue kalmistu tarvis maad suuruses 60 x 60 reinimaa sülda, mis praeguses arvestuses oleks ca 1,2 hektarit. Kirikuaed matusepaigana võeti oletatavalt aga taas kasutusele juba 19. sajandi keskpaiku – põhjuseks tõenäoliselt Hageri kalmistul asuva matusekabeli hävimine. Hauaplatsi ostmine kirikuaeda sai võimalikuks siiski vaid väga üksikute privilegeeritud inimeste ja nende perekondade tarvis. Täna on kirikuaias võimalik eristada üle 40 matuseplatsi, nendest 28 on ümbritsetud raudaiaga. Viimane matus, pea sajandivanusele pereplatsile, toimus aastal 2009.
Põhjalikumat teemakäsitlust Kohila valla kalmistute ajaloost saate lugeda Kohila Vallavalitsuse poolt välja antud 588-leheküljelisest artiklite kogumikust „Hageri kihelkond - aja lood“ (Kohila 2018, trükk: Tallinna Raamatutrükikoda).